"Õpetajate palga ja prestiiži küsimuses oleme me jäänud ENSV tasemele," nentis Peeter Kaldre ning selgitas, et nõukogude ajal oli õpetaja amet üks madalamal pulgal olev ameteid ja  see suhtumine on siiani alles, et õpetajaks lähevad ainult need, kes millekski muuks ei kõlba. 

Külli-Riin Tigasson tõi näiteks, et Soomes on õpetakjal väga suur vabadus ja autonoomia ning nende töö on palju loomingulisem kui Eesti kolleegil. "Eestis on õpetajad väga suure surve all," sõnas ajakirjanik. 

Aarne Rannamäe oli pessimistlik ning leidis, et Eesti häda on hoopis milleski muus. "Seal kus on jõukust ja kus elavad rikkad ja ilusad, seal tehakse ka lapsi," ütles ta, et sinna kus on lapsed, sinna tuleb ka raha. "Häda on milleski muus, Eesti jääb järjest tühjemaks. Ääremaastumine on paratamatus riigis, kusi inimesi jääb järjest vähemaks. Üha rohkem koondutakse linnadesse ja Eesti jääbki mõnusaks teemapargiks, kus käiakse metsas seenel ja jahil, aga kus inimasustust enam ei ole."

Ta leidis ka, et kuigi on noori inimesi, kes lähevad maale elama, ei lähe nad sinna maaelu arendama, vaid elavad ikka oma linnaelu, tehes arvutitega kontoritööd.