"Radari" video: Riigi soomukihanked toovad tulist kriitikat
Suurim asi, mida Eesti riik kaitsevõime arendamise mõttes ette on võtnud, puudutab soomusmanöövrivõimet. Lihtsamalt öeldes - riik ostab kaitseväele soomukeid. Nii hakkavad Hollandist hangitud CV90-d saabuma meile veel sel aastal. Kokku tuleb neid 44 tükki. Tegemist on Eesti ajaloo suurima relvatehinguga, milles lepiti kokku veidi enam kui aasta eest veel eelmise kaitseministri Sven Mikseri eestvedamisel. Eesti maksis nende eest Hollandile 138 miljonit eurot ehk laias laastus sada eurot iga eestimaalase kohta. Ja nagu endine kaitseminister Sven Mikser 2014. aasta lõpus lepingut sõlmides ütles – uued jalaväe lahingumasinad on ka iga kulutatud senti väärt.
Kõik asjatundjad muidugi ei pruugi sellega nõustuda. „Kuidas on võimalik osta ühte jalaväe lahingumasinat kallimalt, kui kõige modernsemat tanki. See ei mahu mulle lihtsalt pähe,“ ütleb reservkolonelleitnant Leo Kunnas. Ta peab silmas just seda Hollandi ostu.
Kaks tehingut
Ehk see, millest kaks kolonelleitnanti reservis - Leo Kunnas ja Raivo Tamm - räägivad, on küll kaks erinevat tehingut, ent puudutavad tegelikult ühte ja sedasama suurt asja. Nimelt soomusmanöövrivõime arendamist, mille tarbeks on riik ette näinud 180 miljonit eurot. Meeste sõnum on lihtne - see, kuidas suurt raha kulutatakse, pole kuigi arukas.
Kui Kunnas on kaitsekulude osas ka varem kriitiliselt sõna võtnud, siis harva juhtub, et seda teeb mõne kaitsetööstusettevõtte esindaja. Raivo Tamm just selline mees on. Tamm on kogenud kaitseväelane, kes oma pika karjääri jooksul juhtis näiteks aastaid kaitseväe peastaabi logistikaosakonda ja tegeles seal hangetega. Nüüd istub ta teisel pool lauda ning on Šveitsi miljarditesse ulatuva käibega kaitsetööstusettevõtte RUAG Defence Põhja- ja Ida-Euroopa esindaja. Ta räägib Eesti viimasest soomukiostust ehk Norra tehingust. Ja tal pole selle kohta kuigi palju head öelda. „Antud hetkel meil on valitud, et probleemi lahendus tuleb ehitada ümber selle ühe masina – sobib või ei sobi ja maksku mis iganes see lõpphind siis tuleb,“ ütleb ta.
Hange jäi poolikuks
Jaanuari alguses teatas Kaitseministeerium lepingu sõlmimisest Norra riigiga – selle otsuse järgi soetatakse Norralt 635 000 euro eest 15 aasta vanused soomukikered, et ehitada need ümber toetussoomukiteks.
Tamm ütleb, et selline otsus tehti ilma riigihanketa ja nüüd ei tea nende soomukite ümberehitamise lõpphinda mitte keegi. Tamme sõnul võib juba praegu karta, et see Norra tehing ajab riigi poolt kogu võime arendamiseks planeeritud 180 miljonit eurot pauguga lõhki.
Asi on selles, et ehkki ministeeriumile pakuti toetussoomukiteks ka odavamaid variante, valis riik kallima ja veel sellise, mis seob nad väidetavalt üheainsa firma külge. „Protsess algas ametlikult 2014. aasta juunis, kui välja saadeti kaitseministeeriumi poolt infoküsimise dokument. Hankemenetluses tähistab see tavaliselt nö protsessi algust, kus erinevatele firmadele öeldakse, mida soovitakse hankida, mis otstarbeks ja millistele kriteeriumitele ta üldiselt peaks vastama,“ selgitab Tamm.
See infoküsimise kiri saadeti erinevatele firmadele, kes sellele ka vastasid. Seda tegi ka Tamme esindatav RUAG. Tamme sõnul peaks riik pärast ettevõtetelt saadud esmase info läbitöötamist mõne aja pärast välja saatma järgmise paberi, kus kirjeldatakse detailselt, milliseid masinaid, millise võimekuse ja millise lisavarustusega on vaja ja küsitakse selle põhjal täpset hinnapakkumist. Seda riik ei teinud. „Ainukene ametlik dokument on kaks A4 paberit, mis väljastati 2014 juunikuus, kus on kuskil pool A4 täis siis väga üldist kirjeldust, et mida otsitakse ja missugustele konfiguratsioonidele. Ja pärast seda ei ole ühtegi ametlikku teadaannet. Ja üllatuseks kõigile tuli ka see, et pärast seda ka langetati koheselt otsus,“ ütleb Tamm.
Valiti kallimad masinad
See otsus oligi hankida toetussoomukid Norra riigilt. Sarnaselt Hollandi tehinguga, on ka seal tegemist CV90 nime kandvate masinatega, täpsemalt veidi vanemate mudelite keredega, mis kohandatakse ümberehitamise käigus vastavaks näiteks meie tulejuhtide vajadustele, saavad neist evakuatsioonimasinad või hakkavad nad täitma muid toetusülesandeid. Ja ehkki riik ühtki ametlikku käiku pärast infoküsimist ei teinud, räägib Tamm, et vähemalt tema esindatav firma andis riigile infot märgatavalt odavamast võimalusest. RUAGi pakkumiseks oli valida teine keretüüp ehk soomuk nimega M113. Kui CV90 toetussoomukite kered saadi sõbrahinnaga Norralt, siis M113 ja selle moderniseeritud versioon M577 oleks samamoodi sõbraliku hinnaga saadud Saksamaalt. Ja nende kerede ümberehitusmaksumus olnuks märkimisväärselt odavam. „Et see hinnavahe peaks olema kuskil laias laastus 20 miljonit eurot,“ täpsustab Tamm.
Sealt edasi on aga veel ka suur vahe püsikuludes, mida riik peab masinaid hooldades ja käigus hoides hakkama katma igal aastal. Tamme sõnul on see kordades Norra ostu kahjuks. „Me räägime dimensioonidest 5000 versus 50 000 per aasta per masin,“ ütleb ta.
Riik: kõik tehti korrektselt
Ministeeriumi ja kaitseväe esindajad räägivad, et turuosalistelt küsiti tõepoolest infot, analüüsiti võimalikke valikuid, kaardistati oma vajadused ja tehti selle põhjal otsus. Kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler Ingvar Pärnamäe sõnul on vormiliselt tehtud kõik korrektselt. „Me ei tee siin mingit tüüpilist avatud hanget selliste tehingute puhul, kus me paneme riigihangete registrisse kuulutuse üles ja ütleme, et kõik, alates igast väiksemast garaažiühingust lõpetades suurte tootjatega, saavad seal osaleda. Need hanked käivad natukene teistmoodi,“ selgitab ta.
Pärnamäe kinnitab, et kõik on hästi ka sisuliselt, kuna valiti ju kõige parem variant. „Lõpuks siis jäid need Norra kered selles mõttes sõelale kui kõige soodsamad ja tehniliselt sobivamad,“ ütleb ta.
Ent siia lisandub veel üks kriitika. Tamme väitel on nad mänginud soomukite ümberehituse hankel kaardid ühe firma kätte. Nimelt on teistel firmadel ilma tehnilisi detaile teadmata väga raske ümber ehitada konkurendi soomukit. „Kuna need kered, mis Eestile osteti, tulevad ilma tehnilise dokumentatsiooni paketita,“ ütleb ta ja lisab, et nende pakutaval seda probleemi poleks olnud. M113 on nii vana mudel, et selle ümberehitamise litsentse ja õigusi on maailmas erinevatel firmadel.
Soomukite CV90 tootjaks on Rootsi päritolu Londoni börsil noteeritud BAE Systems, kellel on Tamme sõnul nüüd kõik trumbid käes, et edaspidi hinda dikteerida.
Kusjuures Tamm ei ole ainuke, kes sellele probleemsele hankele tähelepanu juhib ja ka Radar räägib veel mõnede kaitsetööstusettevõtete esindajatega, kes tema juttu kinnitavad. Ent kaamera ees midagi lisada ei soovi. Sellegipoolest on küsitavused siin ilmsed.
Ministeerium: ümberehituseks tuleb hange
Norra tehingut sõlmides kuulutas kaitseministeerium, et kerede ümberehitamise hange on alles tulemas. See tähendab, et riik ootab konkurentsitihedat pakkumist firmade vahel, kes võiksid neid keresid sobivateks toetusmasinateks kohandama hakata. Ehkki Tamme sõnul on see asjatu lootus, vaidleb Pärnamäe sellele vastu. „Tänases teadmises ei ole veel selliseid alarmeerivaid signaale, mis ütleks, et kõik on läbi ja ainult üksainus variant on. Loomulikult ka tootjatehasega suhtlemist on vaja, aga see ei tähenda, et ainult tootjafirmal võiks olla võimalus seda hanget võita,“ ütleb ta.
Kuna kered nüüd kindlasti tulevad, siis küsime üle, kas ei peaks siiski juba praegu teadma, millised probleemid võivad hankel tulla? „Jah, väga tore oleks, kui ma oskaks seda täna öelda, aga eks liigume sammhaaval. Nagu ma ütlesin, siis seda soomusmanöövrivõimet me ehitame üles Eestis esimest korda ja me võtame järkhaaval neid asju,“ lisab Pärnamäe.
Pärnamäe tunnistab, et laual oli tõepoolest alternatiivne pakkumine, mis numbrite järgi näis esmapilgul odavam ehitada ja ülal pidada. Kuid tema sõnul peeti siin oluliseks ostetava tehnika kvaliteeti. „Nende M113 puhul oli see probleem, et nad olid umbes 30 aastat vanemad kered. Nende kandevõimega olid tõsised probleemid, et nad ei hüpanud üle kaitseväe miinimumvajadusest. Nii et seal oli rida olulisi puudusi,“ ütleb Pärnamäe.
Seda kinnitab ka Kaitseväe esindajana soomusmanöövri projekti juhtiv kolonelleitnant Kalle Teras. „Kui me paneme nüüd kõrvuti M113 ja CV90 ja võrdleme nende mobiilsust, kaitstust, siis seesama M113 jääb kaugele maha sellest, mis Norra kered pakuvad.“
Tamm ei vaidle sellega, et CV90 on oma näitajate poolest mitmes lõigus parem kui M113 ja selle edasiarendused. Ent ta ütleb, et vahe pole mäekõrgune, nagu otsustajad seda näidata püüavad ning nende pakutul on samuti eeliseid. Lisaks on M113 toetussoomukina endiselt kasutusel paljudes riikides, ka näiteks sealsamas Norras, kust meie hankisime uuemat masinat. „Et kui me nüüd vaatame, et me saame kraavist sama hästi üle hüpata, aga me maksame selle eest seitse korda rohkem, siis see läheb pigem kategooriasse „tore omada“,“ lisab Tamm.
Kunnas: kui pole tanke, pole sellest niikuinii kasu
Detaile ja erinevate masinate plusse-miinuseid, mille üle asjaosalised siin vaidlevad, on tegelikult üksjagu. Ent kuna küsimused on väga spetsiifilised ja ütleme otse, ajavad kõrvalseisjal juhtme kokku, siis astume sammu tagasi ja vaatame veel korra suuremat pilti. Ehk lähme tagasi alguse ja Kunnase kriitika juurde. Tema väitel arendab riik küll soomusmanöövrivõimet, ostab soomukeid Norrast ja Hollandist, kulutab palju raha, kuid tegelikult ühtki uut võimet selliste ostudega ei lisandu. CV90-d on jalaväe lahingumasinad, mis on mõeldud jalaväe transportimiseks võitluses koos tankidega. „Ilma tankideta nad on lihtsalt kallid transpordivahendid. Samasugused transpordivahendid, nagu soomukid, traktorid, autod, linnaliinibussid, mis iganes,“ ütleb Kunnas.
See tähendab, et tema sõnum on lihtne – enne kui üldse mõnda soomukit Eestile osta, oleks pidanud ostma tanke. „Soomukid lähevad tankide vastu üksi, siis nad lastakse puruks – sellest saab ka kümneaastane poiss aru, kui ta mängib neid arvutimänge,“ räägib ta.
Kolonelleitnant Teras nõustubki, et tanke on vaja. „Seda ei ole kunagi keegi eitanud, et meil tanke ei ole vaja. Meil ei ole selleks raha, et kõik korraga ära osta. Kuskilt tuleb alustada,“ selgitab ta riigi otsust alustada just siitpoolt.
Ent Kunnas oma kriitikas sellega ei piirdu ja just raha otstarbeka kasutamise eest võitlebki.
„Et kui me seda teed oleme juba läinud ja sinna 180 miljonit eraldanud rahva raha, siis me peaks ka saama selle eest midagi, millest on meil Eesti kaitsmisel kasu,“ ütleb ta ja viitab soomlaste äsjasele tankitehingule, mis tehti samuti Hollandiga. „Kui soomlased said ostetud 200 miljoni eest 100 Leopard 2A6-t, mis on kõige modernsem saadaolevam tank üldse ja nad said veel peale hulga varuosi, laskemoona ja veel muid relvasüsteeme selle 200 miljoni eest, nii et tanki hind tuli neil lõpuks alla 2 miljoni euro tükk. Ja meil läks üks jalaväe lahingumasin, mis ei ole oma lahinguvõime poolest kuidagi tankiga võrreldav, kallimaks maksma. Et kui me niimoodi ressursse kasutame, siis loomulikult ei saa me mitte midagi,“ on Kunnas kriitiline.
Ministeerium: pole võrreldavad tehingud
Asekantsler Pärnamäe ütleb, et need tehingud pole omavahel võrreldavad. Ta toob välja, et eestlased said oma raha eest lisaks masinatele ka laskemoona ja väljaõpet ning masinad ise on uuemad. Mida soomlased said, ta täpselt ei tea. „Seal on miljon nüanssi, mida selliste lepingute puhul tuleb arvestada. Ja kuna need lepingud ei ole kunagi avalikud, siis me ei tea, mida me siin võrdleme. Ja lihtsalt hüpoteetiline hinnanumbri võrdlus omavahel ei anna mitte midagi, sest tegelikult me ei tea, mis selle paki sees kas on kaasas või ei ole kaasas,“ selgitab ta.
Kes kontrollib suuri kaitsekulusid?
Näib, et iga kriitiline moment, mille kohta küsime, sumbub vaidlustesse üksikasjade üle. Seetõttu tahaks nii konkreetsete hangete sisu kui suurte kaitsekulude kohta tervikuna küsida sõltumatu audiitori arvamust. Eesti riik kulutab aastas kaitsekuludele 2% SKTst ja näiteks sel aastal on summaks 451 miljonit eurot. Tänases julgeolekuolukorras võiks muidugi pigem küsida, kas see on piisav? Ent selle kõrval on veel kummaline, et isegi Riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo tunnistab, et neil puudub täielik võimekus selliseid kulusid auditeerida. „Seaduse mõistes Riigikontrollil on kõik hoovad, et seda tööd teha. Küll oleme me tähelepanu juhtinud nii valitsusele kui Riigikogule, et kaitsevaldkonna auditeerimine iseenesest on spetsiifiline. Et seal on vastavad audiitorid, kes omavad riigisaladuse lubasid, omavad ligipääsu NATO salastatud teabele ja selleks on vaja luua ikkagi väga spetsiifiline meeskond,“ loetleb Olgo.
See tähendab, et Riigikontroll küll auditeerib kaitseväe hankeid, kuid puudu jääb inimestest, kes asja sisusse suudaksid minna. Ehk näiteks küsimusele, kas riik arendab soomusmanöövrivõimet täna arukalt, riigikontroll põhjalikult vastata ei suudaks. „Nende küsimuste küsimiseks ja hindamiseks tulebki minna väga sügavuti sisse ja tulebki vaadata kuni sinnamaani, et mille vastu me siis ennast nö valmistame ja kas see, mida me teeme, on kõik otstarbekas,“ lisab Olgo.
Tegelikult ongi riigikontrolli esindajad rääkinud sellest puudujäägist juba aastaid ning kahel korral on riigikontrolör Alar Karis küsinud Riigikogu ees täiendavat rahasüsti. Võrreldes sadadesse miljonitesse ulatuva kaitse-eelarvega tundub Riigikontrolli küsitud 250 000 eurot aastas tillukese summana. „Mõlemal korral on mööndud, et see on äärmiselt oluline, aga nagu näeme, siis eelarvepildis seda välja ei paista,“ ütleb Olgo.
