RADARI VIDEO: Metsaomaniku mure: „Mul ei ole omal maal mingeid õigusi“
Metsaomanik Raivo Jürgen näitab meile oma metsas haigeid ja kahjustatud kuuskesid. Põder on neilt kunagi koore maha hammustanud ja nüüd vaevab nõrgestatud puid kohati juurehaigus, kohati tüvemädanik. Selliseid puid on metsas enamus, lausa 80%, selgitab ta meile.
See tähendab, et puud metsas kuivavad ja kukuvad järk-järgult ise ümber. Metsaomanikule tähendab see tuhandeid eurosid kahju. Kui omanik saaks, ennetaks ta seda ja võtaks siin ette korraliku raietöö ning metsauuenduse. Praegu oleks selleks veel viimane aeg. Ent midagi sellist omanik teha ei tohi. „Nii nagu ta nüüd on, nii ta peab säilima nii kaua, kui ta nüüd siin mõne aasta pärast kokku vajub,“ räägib Jürgen. „Mul ei ole mitte mingeid õigusi, kui nii võtta,“ lisab ta.
Avastati linnupesa
Põhjus, miks midagi teha ei saa, on lihtne - siit metsast kümmekond aastat tagasi avastatud linnupesa tõttu on tegemist looduskaitsealuse maaga ja nii peab Jürgen selle vaikset hääbumist lihtsalt pealt vaatama. Seejuures ei saa ta oma maal kehtestatud piirangute eest sentigi hüvitist.
Looduskaitselised piirangud kehtivad hoolimata sellest, et pesa, mis kunagi avastati, on puu otsast ammu alla kukkunud ja ka puu, mille otsas pesa oli, on tänaseks ümber kukkunud. Lisaks sellele on mets haige ja seda ähvardavad kahjurid, mille tõttu mets varsti ise kokku kukub. Kuid nagu see lugu näitab, siis sellisest metsast näiteks tuulemurru koristamise eest võib veel kopsaka trahvi saada.
Ent räägime neist asjadest järjekorras. Raivo Jürgen tuli siia Jõgevamaale Adavere kanti Puiatule möödunud sajandi 90ndatel, kui talle tagastati tema vanaisale kuulunud maad. Maa hulka kuulus ka mets - kokku 29 hektarit. Sellest ajast alates on Jürgen oma metsa korras hoidnud ja seda majandades vähehaaval väikest tulu saanud. Tänaseks on olukord aga selline, et kolmandikus oma metsast ei tohi ta sisuliselt enam ühtegi puud puutuda. „Nüüd on tehtud sellised imelikud otsused, et see on kotka püsielupaik, sihtkaitsevööndi tuleb suurendada, kus ei tohi üldse mitte midagi liigutada,“ räägib ta.
Alguses ei muretsenud
Kemplemine selle kotka ümber on siin metsas väldanud aastaid. Täpsemalt sai kõik alguse kümme aastat tagasi, kui ühe puu otsast avastati linnupesa. „Ma sain teada 2006. aasta alguses, et metsas on avastatud kotkapesa,“ meenutab Jürgen.
Täpsemalt oli tegemist väike-konnakotkaga ja nagu kõigi teistegi kotkaste puhul, on see lind kõige rangema kaitse all. Hinnanguliselt pesitseb väike-konnakotkaid Eestis kokku 500-600 paari. Kui kuskilt avastatkse selle linnu pesa, siis kohese abinõuna kehtestab riik pesapuu ümber 3 hektari suuruse automaatse sihtkaitsevööndi, kus igasugune metsamajandamine on keelatud.
Jürgen räägib, et metsaosa, kus väidetav kotkapesa avastati, oli küll juba toona raieküpseks saanud ja juba siis ähvardasid puid nüüd välja löönud haigused, ent natuke kannatas veel oodata. Jürgen polnudki esalgu eriti murelik ja tal oli selleks lihtne põhjus - ta ju tundis oma metsa ja tema teada ühtegi kotkast metsas tegelikult ei olnud. „Et noh, küll see asi laabub, et kotkast siin ei pesitse,“ ütleb ta.
Pesa puu otsas oli
Jah, üks pesa Jürgeni metsas puu otsas oli, kuid nii tema kui tema advokaat Indrek Veso arvavad, et see ei pruukinud olla üldse kotka oma. See pesakoht on igal juhul kirjas ka ametlikes linnuseire andmetes. „2005. aastal on lihtsalt seal märge, et on tuvastatud pesa, aga et oleks leitud, et see on konnakotka kasutuses, meile esitatud seirearuannetes ei nähtu,“ räägib Jürgenit esindav vandeadvokaat Indrek Veso.
Seireandmetes on Jürgenile kuuluva Tikuta kinnistu kohta tehtud kaks märget - üks pesa avastamise kohta 2005. aastal ja teine 2008. aastal selle kohta, et pesa näib olevat kaunistatud. See tähendab, et pesa peal märgati värsket kuuseoksa. „Kui siin võis keegi pesitseda, siis oli see ainult viu,“ ütleb maaomanik Jürgen.
Kotkas kolis ära
Kuigi omanik ütleb, et ühtki kotkast ta oma kinnistul näinud pole, siis linnuseirajad räägivad vastupidist. Linnuseiret kotkaste osas teeb riigiga kokkuleppel MTÜ Kotkaklubi ja nende liikmed siin omal ajal pesa ka avastasid. Kotkaklubi Jõgevamaa tegevust korraldav Joosep Tuvi on ka ise kohapeal käinud. Ta kinnitab, et nägi seal kotkast 2007. aastal. „Koos ühe teise bioloogiga rõngastasin ka kotkapoja, väike-konnakotka poja,“ ütleb ta.
Ent edasi läheb asi põnevamaks - alates 2008. aastast pole ükski kotkas seda Jürgeni maatükil olevat pesa enam kasutanud. „Pesa oli ainult nagu mingi pärjakujuline, keskel oli auk. Ta ei olnud enam pesa, vaid mingid jäänused olid puu otsas,“ räägib Jürgen.
Seega võib arvata, et Jürgeni maa peal Kotkas enam ei pesitsenud. Seda näitavad ka seireandmed, millest võib mõista, et kotkas oli kolinud naaberkinnistule. Samas piirangutsoon Jürgeni maal jäi kehtima. Tema loogika aga ütles, et kui tema maa peal kotkast enam pole, võiks piirangud tühistada.
„Ma nõudsin, et kuna ei ole pesitsust, siis palun võtke mul see piirang maha, et ma saaks majandada, sest muidu mets rikneb,“ ütleb ta.
Pesa kukub alla
Ent seda ei tehtud ja läks hoopis vastupidi. 2008. aastal tegi Kotkaklubi taotluse, et nii naaberkinnistu, kus kotkas oli, kui suur tükk Jürgeni maast tuleks looduskaitse alla võtta. See tähendab, et sinna tuleks moodustada väike-konnakotka püsielupaik. Sealt edasi algas pikk püsielupaiga moodustamise menetlus, mille kestel metsa eest hoolitseda ei saanud ja selle seisukord halvenes. Selle kõrval avastas Jürgen 2013. aastal, et sedasama vana pesa, millest kõik alguse sai, tema maa peal enam tegelikult polnud. „Kuskil oktoobrikuus käisid siin vaatamas metsakorraldajad ja rääkisid, et sul ei olegi pesa, mida sa räägid. Nemad küll ei näinud ja ütlesid, et mingi tuust oli kuskil üleval. Ja lähengi vaatama – ei olegi pesa, pesa alla kukkunud,“ ütleb ta.
Sellest andis ta vajalikele ametkondadele ka teada ja kohapeal fikseeriti üheskoos pesa puudumine ära.
Puu kukub ümber
Ent looduslikud muutused metsas sellega ei lõppenud. 2014. aasta talvel murdis tugev tuul metsas maha mitu nõrka puud, teiste seas ka sama puu, kus otsas see pesa oli. „No pesapuu oli niivõrd kuivanud ja juba mädanenud, eks ole,“ räägib Jürgen.
Lisaks oli metsas veel mitmeid teisi tuule mahamurtud puid. Jürgen otsustas tormimurru koristada. Seda on vaja metsa tervise huvides teha. „Puu tuleb siis koristada, kui just langeb – ürask läheb sisse, eks ole. Et ürask ei saaks paljuneda, tuleb puu välja vedada mõne kuu jooksul,“ selgitab ta.
Jürgen arvestas, et on koos ametnikega juba fikseerinud, et ühtegi pesa puu otsas enam polnud ja uskus, et võib rahulikult tuule murtud puud metsast ära koristada. Mahalangenud puud lõikas ta kännu pealt maha. „Kas tavaline metsaomanik oskab arvata, et kui ei ole pesa ega pesapuud, kas kehtiv veel mingisugune nö kohustuslik ring, kus tegevus on keelatud?“ küsib Jürgen.
Sai suure trahvi
Suur oli aga Jürgeni üllatus, kui Keskkonnainspektsioon talle selle peale krõbeda trahvi määras - temalt nõuti 3200 euro ulatuses sisse keskkonnakahju, millele lisati veel 400 eurot trahviraha. Seda siis selle eest, et ta on metsas väidetavalt puid raiunud ja kotka varjetingimusi halvendanud.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakoona juhataja Taimo Aasma sõnul oli see õigustatud trahvimine. „Igasugune raietegevus nii või teisiti nõuab luba – kas see on siis tormimurru koristamine või tavapärane raie – aga seda luba omanik antud juhul ei võtnud ja inspektsioon ka menetluse algatas ja vastava kahjutasunõude ka esitas omanikule,“ ütleb Aasma.
Jürgen vaidlustas selle otsuse kohtus, kuid esimeses kohtuastmes jäi inspektsiooni otsus jõusse. Nüüdseks on ta selle edasi kaevanud riigikohtusse ja ootab sealt praegu vastust.
Ministeerium moodustab kaitseala
Samal ajal jätkus aga ka juba aastatepikkuseks veninud püsielupaiga moodustamise menetlus. Ent looduslik olukord kohapeal muutus veel. Seekord Jürgeni naaberkinnistul, kus kotkas seireandmete järgi oli peale 2008. aastat pesitsenud. Sealne pesapuu kukkus tänavu samuti ümber ja sellest andis Jürgen ministeeriumile teada. Sellest hoolimata kinnitas keskkonnaminister tänavu septembris määrusega, et nii Jürgeni kui tema naabri maale tuleb moodustada neljateistkümnel hektaril laiuv väike-konnakotka püsielupaik. Kusjuures määruse seletuskirjas pesapuude vahepealset ümberkukkumist ei arvestatud. „Seal on kirjas, et selles Puiatu püsielupaigas asub kaks väike-konnakotka pesa. Üks pesa on Saare kinnistul – see on siin see puu, mida me näeme, nimetatakse pesapuuks. Ja teine siis ikkagi Tikuta kinnistul, mida me vaatasime, mida ei ole juba poolteist aastat või ma ei tea, kui kaua,“ räägib Jürgen ja näitab ümberkukkunud pesapuud.
„Tänaseks on juba olukord selle pika menetluse kestel, kus ei ole enam lindu, kes seda metsa kasutaks ja ei ole neid pesapaikasid, aga mets on kohe kokku kukkumas,“ lisab Jürgeni advokaat Veso.
See, et mets on hävinemas, pole mingi metsaomaniku enda väljamõeldis, vaid seda ütlevad ka erinevad metsa hinnanud konsulendid.
Ministeerium: kotkad kasutavad metsa
Kuid tuleb välja, et see ei oma tegelikult looduskaitse sesiukohast tähtsust. Nagu ei oma ka see, et konkreetseid pesasid ei ole. „Tegelikult ju sellekevadised andmed on olemas, et hoolimata kahe pesapuu murdumisest, kotkad olid sellel kevadel jätkuvalt ju tükil olemas,“ ütleb Aasma.
„Meil ei ole teada asustatud pesa, aga konkreetse metsaga, metsamassiiviga seotult kotkapaari nähti,“ lisab Tuvi Kotkaklubist. Tema sõnul väike-konnakotkas eelistabki sellist kuuse segametsa, mida metsamajanduse mõttes raieküpseks peetakse ja piirkonnas palju sellist metsa pole. Ehk kotkal pole ka väga kuhugi mujale minna. „Me ei saa lähtuda sellest, et kui pesa kuskil alla kukub, et siis püsielupaik kaotada. Me ei saa ühe aasta põhjal midagi väita või otsuseid teha – see peab olema pikem periood,“ räägib Tuvi.
Metsaomanik Jürgen aga kogu seda asja ei mõista. „Ma ei saa aru sellest, et kui ei ole kotkast, eks ole – nüüd öeldakse, et su metsas on veel mõned puud, kus kotkas võiks pesa teha, eks ole. Ma ei saa sellest aru. Väga raske on aru saada,“ ütleb ta.
Hüvitist ei saa
Jürgeni metsas laiub nüüd kehtestatud piiranguala üheksal hektaril. Osal sellest ei tohi ta midagi liigutada ja osal tohib puid maha võtta ainult Keskkonnameti loaga. Seda isegi siis, kui puud on haiged ja ise kokku kukuvad. Kuid lisaks sellele on oluline tähele panna, et sisuliselt ei ole metsaomanikul, kelle maale selline kaitseala moodustatakse, praegusel hetkel võimalust saada mitte mingit kompensatsiooni. „See ei saa niimoodi olla, et maaomanik ei tohi oma metsas midagi teha, vaatab kurva näoga. Sisuliselt ongi Raivo Jürgeni puhul tema pensionisammas kokku kukub ja riik midagi hüvitist ei maksa ja kurva näoga vaatad kõrvalt,“ räägib advokaat Veso.
Aga just nii see on. Asi on selles, et looduskaitsealad jagunevad Eestis kaheks - ühed on Euroopa Liiduga kokkuleppel moodustatud Natura alad, mille puhul riik maksab eraomanikele kompensatsiooni. Sellise nii öelda siseriikliku moodustise eest, nagu see konnakotka kaitseala siin, mingit tõsiseltvõetavat kompensatsiooni ette nähtud ei ole. Ainuke võimalus oleks teha avaldus ja maa riigile maha müüa, kuid siin on järjekorrad aastatepikkused. „Et kui sa praegu teed avalduse ära ja soovid, et riik ostaks looduskaitsepiirangutega maa välja, siis praeguse tendentsi kohaselt peaks kaheksa aastat ootama,“ selgitab Veso.
See tähendab, et kui Jürgen isegi teeks avalduse, mingit reaalset kompensatsiooni saada oleks tal sisuliselt võimatu. „Kaheksa aasta pärast on mu mets hävinenud. Mul ei ole võimalik midagi saada, vot olukord on praegu selline,“ räägib ta.
Pole üksikjuhtum
Ja see ei ole enam sugugi ainult Jürgeni probleem. Eesti Erametsaliit on sellele, et siseriiklike kaitsealade osas puudub avalikes huvides seatud piirangute kompenseerimine, tähelepanu juhtinud juba aastaid. Liidu tegevjuht Liina Laineveer võib tuua koheselt mitmeid Jürgeni metsaga sarnaseid näiteid ja lisab, et tegelikult peaks seaduse järgi maaomanik hüvitist saama. „Et looduskaitseseadust tuleks hakata täitma, et kompenseerida piirangud õiglaselt ja koheselt,“ ütleb Laineveer.
Erametsaliit on pöördunud selle küsimusega ka õiguskantsleri poole, kuid pole seni vastust saanud.
See, et siin on probleem, tunnistab ka Keskkonnaministeerium. Asi näib kokkuvõttes olevat lihtne - raha pole seni riigieelarvest hüvitiseks leitud. „Kõige kõrgemal tasandil valitsuseni välja on ju probleem tegelikult teadvustatud – loodetavasti saame ka lahenduse. See sõltub tegelikult hästi palju valitsuse otsustest, riigieelarve menetlejatest,“ ütleb Aasma.
Kuid see, et keegi kuskil midagi aastaid menetleb ja hüvitise küsimust arutab, Jürgenit tema hävinevas metsas praegu väga edasi ei aita. Ta on oma maal endiselt kõrvalseisja staatuses. „Mets hävineb ära, puud kukuvad maha ja toimub võsastumine. Ja see on tegelikult jube vaadata, kui ma lasen oma isa maad ära võsastuda asja eest teist taga ja ei ole keegi kasu saanud – ei riik, ei omanik, ei kotkas. Kotkas ka ei pesitse,“ ütleb ta.
Lisaks vaidlusele saadud trahvi üle, on ta kohtusse andnud ka püsielupaiga moodustamise enda, kuid see kohtuasi pole veel alanud. Lisaks võib ta oma kahju kokku lugeda juba tuhandetes eurodes ja tõenäoliselt tuleb ka seda hakata riigilt sisse nõudma.
