"Radar": Tallinna sadamas surmaga lõppenud õnnetuse uurimine toppab

 (9)
"Radar": Tallinna sadamas surmaga lõppenud õnnetuse uurimine toppab
Foto: Ilmar Saabas

Järgmise aasta veebruaris täitub kaks aastat raskest tööõnnetusest Tallinna sadamas, kui sadamagaleriid ning laeva ühendama pidanud maabumissild purunes ja sillal töötanud sadamatöötaja hukkus. Ehkki uuringud väidavad selgelt, et maabumissilla purunemise põhjustas projekteerimisviga, pole senimaani kedagi vastutusele võetud ning asja uurimine toppab.

Aasta on 2015. On 8. veebruari hilisõhtu. Kell on kümme läbi. Tallinna vanasadama 12. kai äärde on sildumas Viking Line’i laev Viking XPRS, mis tuleb Soomest. Tavaliselt kasutab Viking Line vastaskaid, kuid ilmastikutingimuste tõttu peab kapten laeva siia tooma. Siin kail on just
valmis saanud uhiuus maabumissild ehk tuubus, mis ühendab reisijategaleriid laevaga. Sadamas terminali operaatorina töötav Valentin Kanošin hakkab tuubust paika sättima, kuid midagi läheb valesti. Tuubus puruneb ja Valentin kukub laeva ning kai vahele vette. Ta saadakse sealt küll kätte, kuid liiga hilja. Esialgu proovivad Valentini elustada laevaarstid, kes annavad ta üle
kohale saabunud kiirabile. Mõni tund hiljem teatatakse Valentini perekonnale
Mustamäe haiglast tema surmast.

Uurimine venib

Neist traagilistest sündmustest on tänaseks möödas pea kaks aastat. Toona avaldatud lühikesed uudised on seni ainsad avalikud teated selle õnnetuse kohta. Ent seda teenimatult, sest tänaseks on selge, et õnnetuse põhjuste uurimine toppab ja asjade senine käik on enam kui küsitav.

Seotud lood:

„Meie kallis inimene sai surma. On teada, et tehnilise rikke pärast. Ei ole tema süü. Ja keegi ei ole süüdi. Kuidas see võimalik on?“ küsib õnnetuses isa Valentini kaotanud Aleksei Kanošin.

„Kannatanute jaoks ongi just see solvav, et kedagi ei huvita nende hinnangul, mis juhtus. Et mis tegelikult juhtus?“ lisab Kanošinite perekonda esindav advokaat Hannes Olli.

Kohtume Valentini lähedaste - abikaasa Jelena ja poeg Alekseiga. Jelenale oleks veel tänagi juhtunust kaamera ees rääkimine liiga raske. Esimene šokk on möödas, kuid sügav lein kestab edasi. Räägime Alekseiga. „Me ei mõtle täpselt sellest, mis on juhtunud, iga päev. Aga selge, et tema ei ole meiega. See on kõige valusam,“ ütleb Aleksei.

Alekseil on eelmise aasta 8. veebruari sündmused detailideni täpselt meeles. Oli külm ja tuuline päev. Veel päeval rääkis ta isaga mitu korda telefonis. Kõik oli veel korras. Kõik oli väga hästi. „Aga õhtul ta läks tööle. Ema jalutas temaga trollipeatuseni. Tuli troll ja ta sõitis. Ja rohkem me teda pole näinud,“ ütleb ta.

Valentin töötas Tallinna sadamas 2008. aastast terminali operaatorina. Tegelikult oleks ta võinud 2014. aasta mais juba pensionile jääda. „Ta tahtis töötada veel, kuna tema tervislik seisund oli väga hea ja jõudu oli palju,“ märgib Aleksei.

Purunesid tuubuse tõstekruvid

Valentini ülesandeks tol päeval tööle tulles oligi õhtuse Soome laeva vastuvõtmisel tuubuse juhtimine laevaukse juurde. Laev ei saa alati silduda täpselt samas kohas ja seega ei asu ka laevauks alati samas kohas ja samal kõrgusel. Tuubuse paika panemine ongi operaatori ülesanne. Tuubuse purunemise hetkel ei töötanud Valentin mitte juhtpaneeli juures, vaid sättis
tuubust paika käes oleva raadiopuldi abil.

„Pult oli tema käes, laev oli samamoodi, kui praegu, kai ääres. Ta suhtles laeva meeskonnaga, turvameestega. Samamoodi see uks oli lahti, jäi asetada tuubus laeva. Aga oli vaja muuta (tuubuse – HS) kõrgusasendit,“ selgitab meile kohapeal Tallinna Sadama reisiterminali grupi juht Margus Veinberg.

See oli väike liigutus ja tegelikult mõni hetk hiljem oleks laevareisijad juba pidanud tuubuse kaudu maale hakkama tulema. Kuid just selle viimase liigutamise hetkel tuubus puruneski. „Purunesid tuubuse tõstekruvid,“ ütleb Veinberg.

Järgnes pea 20 tonni kaaluva tuubuse järsk kukkumine. Tuubus jäi kukkudes pidama umbes 45-kraadise nurga all. „See oli nii äkitselt, et kui seisad, räägid juttu ja sul jalge alt pind kaob,“ ütleb Veinberg.

Valentin kukkus laeva ja kai vahele vette. Tuubusest veepinnani oli kukkumisruumi üle kümne meetri. Vesi polnud rahulik, sest laeva põtkurid ehk manööverdamisseaded tol hetkel veel töötasid. Läks mõni hetk aega tema veest välja saamisega. Kail tulid appi laeva enda meedikud ning proovisid anda esmaabi. Seejärel andsid nad Valentini kohale saabunud kiirabile üle.

Veinberg teatas perekonnale õnnetusest öösel kell pool üks ja ütles, et kiirabi viis Valentini Mustamäe haiglasse. Perekond helistas sinna, kuid arstid ütlesid, et lootus on peaaegu null. „Eks me siis palvetasime ja lootsime, et äkki saab teda päästa,“ meenutab Aleksei.

Pool kaks helistati Alekseile haiglast tagasi ja öeldi, et isa on surnud. „Vigastused, kuna ta kukkus ja siis külm vesi... Ma ei tahaks sellest väga palju rääkida,“ lisab ta.

Vigaselt projekteeritud tuubus

Surmaga lõppenud õnnetuste puhul algatatakse koheselt ka kriminaaluurimine.
See on standardprotseduur.

Ametliku uurimise kõrval soovis ka Tallinna Sadam juhtunu kohta selget vastust. See tuubus oli tutt-uus, vaid kaks nädalat varem kasutusse võetud. Sadam tellis iseseisvalt Tallinna Tehnikaülikooli teadlastelt ekspertiisi. Tehnikaülikooli professorid Mart Tamre ja Aleksander Klauson viisidki ekspertiisi läbi TTÜ tugevuslaboris.

Ekspertiisi olulised järeldused olid järgmised:

Andurid pidanuks tuubuse ohtlikule asendile lähenedes tuubuse mootori välja lülitama, kuid need ei töötanud.

Hoiatusmärguande tuli ja ohust teada andev helisignaal olid paigaldatud nii, et operaator ei pruukinud märgutuld näha ega helisignaali kuulda.

Tuubuse mootor oli liiga võimas ja konstruktsioon purunes.

Ehk kokkuvõttes nähtub uuringu tulemusest, et tuubus oli igati puudulik.

Samale järeldusele jõudis kaks kuud pärast õnnetust ka Tehnilise Järelevalve Amet oma uurimiskokkuvõttes. Nende kokkuvõte oli, et tuubuse purunemise põhjuseks oli eelkõige projekteerimisviga.

Kannatanute advokaadi Hannes Olli sõnul näitab see selgelt, et asjaosalised, teiste seas ka Tallinna Sadam ise, ei suhtunud uude rajatisse täie tõsidusega. „Mindi antud juhul eksperimenteerima uue tuubusega teiste inimeste elu hinnaga,“ ütleb ta.

Sadam endal süüd ei näe

Tallinna Sadam enda süüd siin ei tunnista ja kinnitab, et tuubust katsetati enne kasutusse võtmist ja selliseid probleeme ei oleks nad oma sõnul saanud ette näha.

Ehk Tallinna Sadam viskab siin palli tagasi projekteerijatele. Purunenud tuubuse projekteerija ja ehitaja oli Tallinna Sadam leidnud riigihankega 2014. aastal, kui otsis ehitajat kahele tuubusele. Projekti kogumaksumus koos lisatöödega oli 2,4 miljonit eurot ehk konkreetselt sellesama
purunuenud tuubuse maksumus võis olla umbes miljon eurot.

Hanke võitjaks oli Merko Ehitus koos osaühinguga Red Technologies. Merko ütleb meile, et nende roll oli ehituse finantseerimine ja tagatiste andmine. Tuubuse reaalse projekteerimise ja ehitusega tegeles teine firma.

Red Technologies ongi masina- ja metallitöödele keskenduv ettevõte. Firma juhiks ja ka purunenud tuubuse projekteerijaks on 2002. aastal TTÜ lõpetanud Teet Vakrõõm. „Selles mõttes, et kuna uurimine on pooleli, siis mul ei ole võimalik seda kommenteerida avalikkuse ees,“ on Vakrõõm telefonis napisõnaline.

Prokuratuur soovis uurimist lõpetada

Tõepoolest - Vakrõõmil on õigus. Kohe õnnetuse järel algatatud kriminaaluurimine on tõesti veel pooleli. Õigupoolest ongi seni selles uurimises toimunud arengud selle loo üheks kummastavamaks osaks. Asi on selles, et prokuratuur soovis uurimist tegelikult juba mullu juulis lõpetada kedagi vastutusele võtmata. „Ei saa ju niimoodi olla, et inimene sai töökohal surma, ta ei olnud süüdi selles absoluutselt ja kedagi ei ole süüdi,“ ütleb Aleksei Kanošin.

Kannatanute advokaat Olli lisab, et prokuratuuri lõpetamisotsus ja sellest võrsunud vaidlus oli hämmastav. „Me vaidlesime selle üle, et mis asi see tuubus on – kas see on ehitis, kas see on seade või mis asi see üldse on. Ja kas talle üldse kohalduvad mingid ehitustehnilised normid või nõuded,“ ütleb ta.

Selline riigiga vaidlemine pole sugugi odav ja kannantanute kulud vaidlemisele ja advokaadile ulatuvad täna juba umbes kolme tuhande euroni. „Sisuliselt me maksime selle eest oma taskust, et mitte lõpetada kriminaalasja. Et jätkata uurimist. Absurd,“ sõnab Aleksei.

Ringkonnakohus käskis mullu oktoobris prokuratuuril siiski uurimist jätkata. „Praegu on läinud juba üks aasta ja asi ei ole veel lõpetatud. Tekib tunne, et asi seisab,“ lisab Aleksei.

Sama ehitaja rajab ka uusi sildu

Augustis vahetus ka asja uurimist juhtiv prokurör ja nüüd tegeleb sellega Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merika Nimmo. Ta ütleb, et juhtum on keeruline ning nad on praeguseks tellinud uue ekspertiisi, et uurimisega saaks jätkata. Keerukus ongi tema sõnul peamine põhjus, miks asi nii kaua aega võtab.

Ent samal ajal, kui uurijad endiselt selle looga maadlevad, avaldub siin veel üks tahk. Nimelt see, et Tallinna Sadama vajadus uute rajatiste, ka tuubuste järele, pole kuhugi kadunud.

Ja kui sadama tuubusehangetes näpuga joont vedada, siis avastamegi järgmise tõsiasja. Järgmisel aastal liinile tuleva uue Tallinki laeva tarbeks rajatavate tuubuste projekteerijaks on taas sama mees - Teet Vakrõõm oma firma Westering alt.

Täna nende uute tuubuste ehitamine juba käib ja siingi on Tallinna Sadam tellinud töö ettevõtetelt, millest üks on sama Vakrõõmiga seotud Red Technologies.

Sadama infrastruktuuri arenduste juht Peeter Nõgu ütleb, et sadamal pole alust neid kõrvale jätta. „Otsust, et kas nemad jätkavad või mitte, ei ole tehtud kergekäeliselt. Meil samas oma majas oli see küsimus üleval väga teravalt. Kuidas siis nii, meie enda töötaja, mis siis veel? Aga jah,
tulemus on see, et meil ei ole õigust nii teha, meil ei ole õigust kedagi elimineerida, kui ei ole süülist otsust,“ selgitab Nõgu.

Ta lisab, et nad on pärast õnnetust uute tuubuste vastuvõtmisel kaasanud rohkem lisaspetsialiste väljapoolt maja, et enam selliseid tragöödiaid ei juhtuks.

Teeb töid ka Helsingi sadamale

Milliseid abinõusid ehituse projekti juhtiv Vakrõõm tarvitusele on võtnud, ta meile öelda ei soovi. „Kas ma pean andma teile kommentaare, millega mina tegelen?“ küsib ta ja viskab toru hargile.

Uusi Tallinna Sadama tuubuseid valmistab Vakrõõm koostöös partnerfirmaga Alekon Holding. Alekoni poolt koordineerib ja ajab asju Vakrõõmi endine äripartner Karel Saar. Kusjuures uue Tallinki laeva tarbeks rajavad samad inimesed tuubuseid ka Helsingi sadamasse.

Kannatanute pere peab täna aga kõike toimuvat kõrvalt vaatama. Keegi asjaosalistest juhtunu pärast mingit vastutust võtnud ei ole ja kõigist selle juhtumiga seotud firmadest on vaid Tallinna Sadam hukkunud töötaja perekonda toetanud. „Tallinna Sadam kompenseeris meile matusekulud ja maksis välja kompensatsiooni vastavalt kollektiivlepingule,“ märgib Aleksei.

Kompensatsiooniks oli tagasihoidlik summa, umbes kümme tuhat eurot. Ehkki Aleksei ütleb, et varem nad täiendava kompensatsiooni taotlemisele võimalikelt süüdlastelt väga ei mõelnud ja ootasid vastuseid uurimiselt, siis nüüd, mil asi on veninud juba pea kaks aastat, on nad sellele hakanud üha rohkem mõtlema. „See on pigem austuse küsimus, et süüdlastel oleks mingi
tuntav tagajärg selle eest, mis on toimunud,“ lisab Aleksei.

Tänaseks on katkine tuubus sadama 12. kail ammuilma uuega asendatud. Tallinna Sadam selle eest midagi maksma ei pidanud ja neile tasuti lisaks leppetrahv. Ehitajatele omakorda korvas kahju kindlustus.

Vaatame Aleksei ja Jelenaga vanu fotosid. Jelena ja Valentin olid abielus 37 aastat ja hoidsid teineteist kõvasti. Neile meeldis väga reisida. Vaatame fotosid Prahast, Karlovy Varys’t. Enne õnnetust plaanisid Valentin ja Jelena 2015. aasta mais minna puhkusele Leetu. Kuurortlinna Druskininkaisse.

„Jaanuaris ostsime piletid,“ ütleb Jelena.

„Ja siis juhtus niimoodi, et mina pidin emaga sõitma,“ lisab Aleksei.

Aleksei tabab end viimasel ajal tihti mõtlemast ühele ütlusele, mida isa talle ikka ütles siis, kui pojal oli ees mõni keerukam probleem: „Ei ole teed tagasi. Tuleb alati liikuda edasi.“

Aleksei ja Jelena loodavadki praegu, et edasi läheb paremaks. Et prokuratuur lõpuks vajalikud ekspertiisid tehtud saab ja uurimisega ühele poole jõuab. Siis saavad nad loodetavasti ka vastused, mida nad ammu on oodanud.