"Radar": Kes on Inimõiguslane ja „Kremlile lojaalne isik“ Aleksei Semjonov?

 (22)
Aleksei Semjonov Kodurahu foorumil Tallinnas 06.03.13
Aleksei Semjonov Kodurahu foorumil Tallinnas 06.03.13Mobiilifoto: Eero Vabamägi

Aleksei Semjonov ja Inimõiguste Teabekeskus – viimase 12 aasta jooksul on seda meest ja tema organisatsiooni kui Venemaa mõjuagente Kaitsepolitsei aastaraamatutes mainitud kümnel korral. Radar käis uurimas, kes on Semjonov ja millega tema Venemaalt rahastatud keskus Eestis tegeleb.

"Mina arvan, et Krimm on Venemaa osa. On alati olnud.“
Nii vastab küsimusele Krimmi kuuluvusest Aleksei Semjonov. Keskerakondlane ja Tallinna linnavolikogu liige. Tema juhtimisel tegutseb Eestis kõlava nimetusega ühing - Inimõiguste Teabekeskus. Selle põhiliseks fookuseks on Eesti venekeelse elanikonna õiguste eest seismime. Ja seda eelkõige Venemaa riiklikest fondidest saadud raha eest. Ent selle õiguste eest seisemise kõrval või ehk ka just selle Venemaalt finantseeritud tegevuse tõttu, on Semjonov pidevalt KAPO huviorbiidis.

„KAPO leiab, et selline töö ei tohi läbi minna, aga see on nende probleem. Mina pean seda ebakompetentsuseks,“ ütleb Semjonov ise.

Ehk siis küsimus on selles, kui suurt julgeolekuohtu Semjonov ja tema inimõiguste keskus Eesti riigile kujutavad?

Näide Venemaa kaasmaalaspoliitikast

KAPO on Semjonovit ning tema keskust juba aastaid esile tõstnud kui head näidet Venemaa nn kaasmaalaspoliitikast ehk mõjutustegevusest Eestis.
Inimõiguste Teabekeskust ja Semjonovit mainitakse esmakordselt 2004. aastast rääkivas KAPO aastaraamatus. Pärast seda on Semjonovist saanud aastaraamatute püsikülaline. Näiteks 2008. aastast rääkivas raamatus kirjeldatakse Semjonovit kui klassikalist Kremlile lojaalset isikut, kes oma otsused ja tegevused kooskõlastab finantseerijate ehk Kremliga.
Küsime selle kohta ka Semjonovilt endalt: „Kremlile lojaalne isik – mis te sellest arvate?“
„Ma ei tea, mida see tähendab,“ vastab ta.
„Kaitsepolitsei aastaraamatut loete, siis kui see tuleb?“
„No vaatame mõnikord, jah. Seal midagi eriti lugeda pole, kuna ausalt öeldes on sealsed tekstid väga igavad ja primitiivsed,“ ütleb Semjonov.

Seotud lood:

Soodne rendipind Tallina linnalt

Kohtume Semjonoviga Tallinnas Kadriorus Köleri tänaval. Inimõiguste Teabekeskuse kontor asub tagasihoidliku, kuid väärika puitmaja teisel korrusel. Semjonov küll räägib väheke eesti keelt, kuid sedavõrd konarlikult, et ei tihka seda kaamera ees teha. Just omavahelises väheses rääkimises, väheses dialoogis, näeb ta Eesti ühiskonnas probleeme. „Meie põhiprobleem on see, et me ei räägi. Suhtleme väga vähe. 20 aasta jooksul olete te esimene Eesti ajakirjanik, kes siia tuleb. Kõige esimene,“ räägib Semjonov.

Kahte väikest ruumi siin Kadriorus rendib Semjonovi keskusele Tallinna linn. Leping linnaga on soodne ja keskus maksab üüri umbes 60 eurot kuus. Semjonov kinnitab, et seda saab tõlgendada linnapoolse abina nende tegevusele. Lisaks rahastab Tallinna linna ka venekeelse tasuta õigusabi osutamise projekti. Kuid tõsi on, et suurem osa rahast tuleb keskusele Venemaalt.

Küsimus: „Vene saatkond on kandnud raha teile, teised Venemaa fondid...“
„Mida ma selle kohta öelda saan... Raha on ikka vaja. Päris ilma rahata ei saa keegi töötada ega elada. Esimesed kümme aastat ei saanud me Venemaalt praktiliselt midagi,“ ütleb Semjonov.

See vastab tõele - Inimõiguste Teabeskus asutati 1994. aastal eelkõige Taanist pärit rahastuse toel. Kuni 2000ndate aastate alguseni toetasid keskust mitmed välismaised fondid ja alles siis tuli toetajate ringi ka Venemaa saatkond. KAPO aastaraamatust võime lugeda, et 2005. aastaks võis Inimõiguste Teabekeskust pidada otseselt või kaudselt juhitavaks Venemaa Tallinna suursaatkonna poolt ning samaaegselt olid nad otseses sõltuvuses Venemaa-poolsetest finantseeringutest.

Semjonov ei ole sellega nõus. „See oli umbes 10 protsenti meie eelarvest. Ja siis arvata, et me eksisteerime... Kuidas te ütlesitegi... Oleme Kremli agendid ja nii...? Kremlile lojaalne isik? See on lausa naljakas. 2004. aastal olime põhiliselt lojaalsed Sorosele. Suurtoetaja oli Avatud Ühiskonna Instituut Budapestis. Enne seda olime lojaalsed Taani välisministeeriumile,“ räägib ta.

Olulised kodakondsuse ja keele küsimused

Kuid küsimus ei ole pelgalt rahas, vaid ka sisus. Semjonovi keskus on tegelenud eelkõige venekeelsete inimeste õigustega Eestis. Semjonov ise on olnud osaline ka näiteks presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütli kokku kutsutud rahvusvähemuste ümarlaudades. Näiteks võib välja tuua, et just Inimõiguste Teabekeskus viis pärast 2007. aasta pronksiöö rahutusi Euroopa inimõiguste kohtusse seitse inimest, kes kaebasid politseivägivalla üle. Ja Euroopa kohus määras neljale neist kopsaka kompensatsiooni.

Semjonovile ja keskusele on läbi aja olnud olulised aga eelkõige kodakondsuse ja keele küsimused. „Meie peaprobleem on muidugi endiselt kodakondsuse puudumine,“ räägib Semjonov. Ta peab siin silmas nn halli passi omanikke ja kinnitab, et mittekodanike probleem pole kuhugi kadunud. „Reisida nad saavad, aga end Euroopasse tööle vormistada ei saa. Tuleb eraldi taotleda tööluba. See tähendab ebavõrdset kohtlemist võrreldes Eesti kodanikega,“ selgitab ta. Lisaks toob Semjonov probleemina välja, et näiteks Eesti konsulid ei pea välismaal halli passi omanikku aitama ja Euroopast väljapoole selle passiga üldse reisida ei saa.

Teine põletav küsimus Semjonovi jaoks on eesti õppekeele nõue vene gümnaasiumides. „See kestis sada viiskümmend aastat ja polnud mingeid probleeme. Kui tahate sellist reformi, siis näidake palun, milliseid lisaressursse - intellektuaalseid, rahanduslikke, metoodilisi - kavatsete sinna reformi paigutada, et vältida seda staatuse alandamist, kui inimesed peavad omandama haridust mitte enda emakeeles. Midagi sellist ei näidatud. Vahendeid pole seni ette nähtud,“ räägib Semjonov.

Kui rääkijat rahastab Venemaa?

Semjonov räägib üldse pikalt ja põhjendab iga oma seisukohta. Nende seisukohtadega ei pea nõustuma, nendega saab edukalt vaielda ja seda tulebki teha, kuid teisalt on ju igati normaalne, kui keegi nendest probleemidest räägib. Kuid siin tuleb jälle mängu see, kelle raha eest seda tehakse ehk kas tegemist on sõltumatu arvajaga. Endine luuraja ja riigikogu liige Eerik-Niiles Kross ütleb, et on selge, et Eesti venelastel on lahendamist vajavaid probleeme, millest tuleb rääkida. „Küsimus on selles, et kas me lahendame neid Eesti sees omavahel või siis tuleb väljapoolt Venemaa ja proovib neilt omalt poolt, kohati tundub, et mitte lahendada, vaid pingestada neid probleeme,“ ütleb Kross.
Samal seisukohal on teine riigikogu liige Mart Nutt. „Minu arust ei oleks mitte mingit probleemi, kui tegutsevad organisatsioonid, kes tegutsevad venekeelsete inimeste õiguste eest. Hoopis teine probleem on see, kui nad kasutavad seda nö silti ära selleks, et esindada teise riigi huve,“ ütleb ta.

Endine Inimõiguste Instituudi juht Nutt ütles juba 1996. aastal avalikult, et Semjonov ja tema keskus tegutsevad Venemaa huvides. Semjonov andis ta seepeale kohtusse ja kuna Nutil oma sõnu millegagi tõestada polnud, pidi ta vabandama. Nüüd aga viitab KAPO aastaraamat Semjonovile praktiliselt juba igal aastal - muutunud on see, et Semjonovi keskus saab tõepoolest varjamatult Venemaalt raha.

Fašisti-sildi kleepimine välismaal

KAPO pressiesindaja Harrys Puusepa sõnul on Venemaa eesmärk selliseid ühinguid rahastades kahandada ühelt poolt Eesti mainet siinsete venelaste, kuid teisalt ja ennekõike välismaiste partnerite silmis. See tähendab - olles justkui sõltumatud kodanikuühendused, küsivad nende käest riigi kohta infot ka rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid. „Millega on püütud siis Eestit rünnata, on siis fašisti-sildi kleepimine ja näidata, mismoodi Eestis massiliselt rikutakse venekeelsete inimeste õigusi,“ räägib Puusepp.

Nuti sõnul tehaksegi seda eelkõige välismaal. „Eesti sees inimõiguste teabekeskus on väga vähe märgatav. See on tunduvalt rohkem märgatav rahvusvahelisel tasemel, konverentsidel ja siis just nimelt infoallikana kõikvõimalikes raportites,“ ütleb ta.

Ja kui nüüd tundub, et mis sest mõnest rahvusvahelise organisatsiooni raportist Eesti kohta ikka nii väga on, siis Eesti mainele võivad sinna sisse minevad Kremli jutupunktid üksjagu kahju teha. „Riigi kohta kujundatakse tihtipeale avalikkuses maine nendest raportitest tulenevalt. Kui raportites on kirjas, et Eesti on nö etnotsentristlik riik, kus venekeelset elanikkonda kiusatakse taga, rikutakse massiliselt inimõigusi, siis see kahtlemata mõjub Eesti mainele väga halvasti. Ka minult on otse küsitud, kuidas selline fašistlik riik üldse Euroopa Liitu saab kuuluda. Ma ütlen, et see on jama ju, miks te seda usute juttu? Aga nii on ju kirjas,“ räägib Nutt.

Ehk siis Eesti riigi vaatest etendab Inimõiguste Teabekeskus rahvusvahelisel areenil teenimatult sõltumatut Eesti kodanikuühendust, räägib siinsetest probleemidest ja mõjutab sellega Eesti mainet. Ka näiteks viimases KAPO aastaraamatus toodi välja, et just Venemaa raha eest käisid mullu teiste seas ka Semjonovi keskuse inimesed Varssavis Eesti esindajatena OSCE institutsioonide ja Inimõiguste büroo iga-aastasel konverentsil. „Viimasel ajal me räägime sellistes rahvusvahelistes konverentsides Eesti kohta siis selgelt Kremli sõnumite levitamine,“ selgitab Puusepp.

„Me käime seal juba oma viisteist aastat või enamgi. Õnneks hakkas meid siis rahastama Venemaa. Sest neile meeldib see, mida seal räägime. Muidugi meeldib, sest nemad on ka kriitilised,“ ütleb Semjonov.

Kuid Semjonov lisab, et räägib kriitika kõrval alati ka sellest, kui mõni probleem on lahenduse saanud. Ta toob välja näiteks aasta alguses jõustunud seadusemuudatuse, mille järgi siin sündinud, ent määratlemata kodakondsusega vanemate lasped saavad automaatselt Eesti kodakondsuse.

„Probleem lahendati ja me rõõmuga teatasime istungil Varssavis, et üks tähtis mure on Eestis juba lahendatud, jumal tänatud, sellest me enam ei räägi,“ lisab Semjonov.

Riigikogulane Kross toob välja aga veel ühe olulise nüansi, miks on Venemaal tarvis sellist organisatsiooni siin ülal pidada. Lihtsalt öeldes, kui peaks minema konfliktiks Eesti ja Venemaa vahel, on neil siin inimesed, keda enda vajaduste järgi aktiveerida.

„Alguses saabusid onud Moskvast, kes istusid siis kaasmaalaste organisatsiooni kontoris ja leppisid asjad kokku. Et meil on näiteid ka sellest, kuidas ühel halval päeval taolisi organisatsioone kasutatakse hoopis teistsugustel poliitilistel eesmärkidel.“

Ja nii jõuamegi ringiga tagasi Krimmi juurde. Semjonovi sõnul ei ole võimalik, et midagi sarnast, nagu Ukrainas, korduks siin, sest Venemaal puudub selleks motiiv. Kuid näiteks Krimmis oli see motiiv tema jaoks selge ja ka kokkuvõttes õige.

„See, et Krimm ei kuulunud Venemaale, oli ühe mitte eriti adekvaatse isiku voluntaristlik otsus, Hruštsovi. Rahvusvahelise õiguse järgi pole see sajaprotsendiliselt seaduslik tegevus. Aga inimõiguste järgi oli see parim väljapääs sellest, mis võinuks olla,“ Ütleme talle, et see jutt kattub üsna palju Venemaa ametlike seisukohtadega.

„Võimalik, et kusagil kattub meie arvamus Venemaa omaga... Las siis kattub... Seda tüüpi arutlemine on eestlastele väga tüüpiline. Mina esitan argumente. Teie ütlete selle peale, et minu arvamus ühtib Venemaa omaga ja kui arvamus on ühtinud, olen ise ka Venemaa pooldaja. See pole õige, ma leian,“ ütleb Semjonov.