Raag: Eesti ajaloo päästaks Hollywood
“Siit küpseb ka üks ebarealistlik plaan, mille eesmärgiks oleks eesti seisukohtade toppimine maailma meelelahutusse. Muidugi on see kallis. Muidugi on see praktiliselt teostamatu ja muidugi tuleks kohe unustada eesti olud ja tegijad.”
Kui küsimuse all on näiteks Sinimägede tõde, tasuks Raagi sõnul eeskuju võtta Jean-Jacques Annaud’ filmist “Vaenlane väravas”, mis jutustab loo snaiperite heitlusest Stalingradi lahingus. Tegemist on ameerika, saksa, inglise ja iiri koostööga, millele Jude Law ja Ed Harrise suguste rahvusvaheliste staaride kasutamine tagas automaatselt levi kogu maailmas.
“Hoolimata sellisest kommertseeldusest on tähtis, et film ise andis Nõukogude Venemaa kohta rohkem infot kui ükskõik milline teine Hollywoodi A-klassi film pärast “Doktor Živagot” (1965), osutab Raag. “Vaatajat ei seganud eriti, et sellises ajaloolises filmis mängisid nii vene kui ka saksa soost tegelasi inglased ja ameeriklased, tähtsamaks sai siiski loo sisu, mille käigus muu hulgas võeti omaks punasüsteemi kirjeldus.”
Kui me sooviksime levitada kogu maailmas oma versiooni eesti relva-SS-üksustest, siis tuleks esimese asjana loobuda elementidest, mis takistavad levi, märgib Raag. “Soomlased on teinud vähemalt kolm väga head filmi Talvesõjast ja kõigil kordadel tõestanud, et kohalik keel ja kodumaised näitlejad pidurdavad kohe filmi rahvusvahelist näitamist. Jah, see on küüniline, aga seda pole välja mõelnud mina.”
Kui meie eesmärgiks on viia oma ajalootõlgendus maailma, ei ole tähtis, kes on sõnumiviija, vaid ainult see, et sõnum pärale jõuaks, nendib Raag. “Praktiliselt käiks see samamoodi, nagu suured kommertsfirmad toimetavad oma tootepaigutusreklaami, kus meie ostaksime teatud teemad või sõnumid tihti juba ettevalmistusjärgus projektidesse. Kasulik on vaadata näiteks Pentagoni suhteid Hollywoodiga, kus Ameerika sõjalisele välispoliitikale olulised teemad ei ole ilmunud filmidesse sugugi sunniga, vaid ikka vastastikuse kasu põhimõttel.”
Raagi sõnul on sellel teel palju ohtusid. “Esiteks peaks lähtuma eeldusest, et hea kommertsi jaoks ei tasu teha ka kehva stsenaariumiga B-filmi. Teiseks tuleb endale aru anda, et Eesti ajalugu saab olla vaid kastmeks põhiloole, mis peaks filmi üldiselt kunstiliselt tõstma. Eesti ajalooline informatsioon võib paista isegi väga väikese osana.”
Näiteks on meil ikka veel probleem, et kusagil hingepõhjas käsitatakse Eestit igipõlise vene alana, märgib Raag. “Abi oleks sellestki, kui teha Jaan Krossi “Kolme katku vahel” ainetel üks saksa näitlejatega saksa film, mis kujutaks olukorda lagunema hakkavas Habsburgide Euroopas pärast võimsa Karl V surma. Üks provints, kus Saksa Püha Rooma keisririigi õmblused ragisevad, olekski selle loo järgi Eesti, mille kohalik saksa aadelkond ei suuda organiseeruda Ivan Julma sissetungi ohu ees.”
Raag toonitab, et taolise eelduse juures oleks peaaegu ükskõik, mis on loo tegelaste dramaatiline intriig, sest meie eesmärk oleks vaid kinnitada Eesti kuvandit vana Euroopa osana. “See tulemus aga saavutataks peamiselt eurooplastest tegelastega, sest vastasel korral on euroopa vaatajale tegemist huvitava, ent siiski “nende” ja mitte “meie” ajalooga.”
Säärase plaani õnnestumist peab Raag siiski utoopiliseks. “Esiteks on “Vaenlane väravas” meile halb näide eelarve mõttes — sellele kulus 700 miljonit krooni. Isegi kui Eesti riik paneks sellest ainult poole, mille eest ostetaks mõne Hollywoodi või euroopa suurtegija filmi sisse eestimeelne teemaarendus, oleks see siiski nii kujuteldamatult suur summa, et projekt jääks katki juba ainult põhjusel, et ei suudeta kokku leppida, kellele ja millisele projektile taolist summat anda.”
“Mis siis üle jääb?” küsib Raag ja vastab ise: “Kui otsida sihikindlalt kohta, kus Eestile avaneb miljonitesse ulatuv auditoorium, siis tuleks Eurovisioonile saata mahedahäälne ingliskeelne ballaad, mis jutustaks mõne episoodi meie ajaloost.”
