“Issand, kuidas ma algul ära ehmatasin,” sõnas Kaarma vallas Kasti külas elav taluperenaine Silvi ajalehele Meie Maa. “Pidasin neid algul rästikuteks. Nad olid läbi põimunud ja üksteise peal. Kaks suuremat jämedat all ja väiksemad nende peal. Mine tea, kui palju neid seal kokku võis olla, aga mina nägin 5-6 ussi.”

Silvi ei teadnud esmalt, mida teha, sest sellist vaatepilti polnud ta enda kinnitusel varem näinud. Ta üritas puuriita segamini ajades peletada seal olevaid madusid, kuid need naasid pärast mõningast pausi taas päikese kätte.

Silvi kinnitas, et muidu ta usse ei karda, ent oma õues avanenud vaatepilt ajas küll hirmu nahka. “Sain ju hiljem aru, et tegu on nastikutega ja ohtu nad ei kujuta, aga ikka on ebameeldiv ja mul on nüüd lausa hirm õues toimetada,” sõnas naine. Eile pidi teda vaatama tulema 13-aastane lapselaps, kuid vanaema hommikuse avastuse tõttu ei julgenud laps kohale tulla.

“Pool päeva mõtlesin, mida teha, kas tasub päästeametit tülitada, kuid lõpuks otsustasin ikkagi päästetöötajad kohale kutsuda,” sõnas Silvi. “Päästjad tulid lõuna paiku, veendusid, et mingit ohtu ei ole ja läksid taas minema. Neil oli võrk kaasas, kuid seda nad ei kasutanud. Ussid peletati küll minema, kuid nad tulid mõne aja pärast jälle tagasi.”

Ka eile õhtul kella nelja paiku käis elu Silvi puuriidas edasi. Väikesed maod soojendasid end päikese käes ning segamisel pugesid puuriita tagasi. Madusid ei õnnestunud puuriidast peletada isegi siis, kui Silvi puuhalge reha ja labidaga lükkas.

“Otse mine või kodust ära, sest väga ei taha sinna puuriida juurde minna ja õueski on natuke kõhe liikuda,” kurtis naine. “Puuriit on mul seal kaks aastat olnud ja varem olen puid võttes leidnud ussinahka ning imestanud, kuidas see sinna sai.”

Eile oli Silvi lükanud oma maja välisuksele seestpoolt laua ette, et ust väljast avada ei saaks. Kuid seda mitte ussihirmu pärast, vaid seetõttu, et kass ust avali lükates seda lahti ei jätaks.

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal sõnas, et tegu oli kahe emase isendiga ja ülejäänud, väiksemad, olid isased. “Isased on emastest oluliselt väiksemad. Tegu ei ole poegadega, sest nastiku munemisajani on veel aega. See, et nad on üksteise ümber põimunud, on pulmarituaal. Isaseid on ju palju ja kõik tahavad oma osa saada.”

Mati Kaalu sõnul pole imeks panna, et nastikud puuriidas koha leidsid. “Seal on hää turvaline olla ja kena kuiv koht,” sõnas ta.