Puugiohver: arst väitis, et mul olevat psüühilised probleemid
"Parem on metsas kokku saada karuga kui puugiga – esimest vähemalt näed, kui ta sulle vastu tuleb," tõdeb Annely (33), kelle saatuslik kohtumine tillukese, kuni 4 mm suuruseks kasvava lestalisega toimus 2009. aasta suvel rattamatkal Vormsil. "Hüüatasin veel, et näe kui nunnu puuk!" meenutab Annely hetke, kui puuk tal allikaäärses padrikus üle käeselja ronis, kirjutab ajaleht Pealinn.
Tagantjärele teab naine, et ohtlik pole mitte ainult puugi hammustus, vaid asja otsustab kokkupuude inimese verega. "Mul oli käe peal väike verine kriim ja sellest nakatumiseks piisas," räägib naine.
Arst soovitas südametugevdajaid süüa
Haiguse esimesed tundemärgid hakkasid ilmnema septembris, umbes kuu aega pärast eeldatavat kokkupuudet. "Tekkis selline veider olemine: pea käis ringi, iiveldas ja tõusis väike palavik," meenutab Annely. "Kohati kadus nägemine ja koordinatsioon. Olen alati olnud tugev sporditüdruk, aga siis hakkas isegi teisele korrusele kõndimine raskusi tekitama ja võttis selja märjaks. Aja möödudes hakkasid tekkima ka kõne- ja tasakaaluhäired, nägu kiskus viltu ja oli tuim. Süüa oli vaata et võimatu – parem käsi oli vaja vasakuga suu juurde juhtida, et toit ikka suhu jõuaks, ja supp kippus suust välja voolama. Rääkida ei jaksanud, kümme sõna korraga ja siis pidi juba istuma."
Kui õige diagnoos tulnuks kohe, võinuks Annely mõne kuuga terveks saada. Perearst aga hakkas ravima grippi. "Kui jaanuaris komandeeringus käies kokku kukkusin, otsustasin minna uuesti perearstile, ja siis selgus, et süda on nõrgaks jäänud," räägib Annely, kes suunati Pelgulinna haiglasse südameuuringutele. "Sealt aga kirjutati mind nädala pärast välja ja öeldi, et mu probleemid on psüühilist laadi ja patoloogiline südamehaige ma pole. Soovitati südametugevdajaid süüa."
"Palusin arste, et mind suunataks neuroloogile, sest pearinglus ja enesetunne olid juba äärmiselt kohutavad. Pealegi polnud mul kunagi südamega muresid olnud, olin täisverd sportlane ja minu hobiks oli maratonijooks. Vaimselt tundsin end endiselt tugevana, aga füüsis oli alla igasuguse arvestuse, Pelgulinna arstide suhtumine teemal "teil on psühholoogilised mured" pahandasid mind hinge põhjani. Püsti olla ma ei suutnud, maailm käis ringi, nagu oleks raskes joobes, käisin ainult seina najal."
Annely päästis tema saatusekaaslane, kes oli varem sama haigust põdenud ja teda nüüd matkama kutsus. "Matkast pidin muidugi ära ütlema, kuid minu hädad tulid talle tuttavad ette ning ta soovitas mul pöörduda Mustamäe haigla neuroloogiaosakonda. Seal anti mulle kohe range soovitus teha puugianalüüs. Selguski, et põen borrelioosi," lausub naine.
Käis kangete jalgadega nagu puunukk
"Eeldasin, et perearst määrab mulle taastusravi ja aitab ka ajutise invaliidsuse vormistamisel, kuid seda ei juhtunud," meenutab Annely, kelle sõnul rohud küll leevendasid mõneks ajaks enesetunnet, kuid paraku hakkasid haigusnähud paari-kolme kuu tagant korduma. "Eriti valmistasid muret öised lihaskrambid, käte-jalgade suremine ka ärkvel olles ja pidev peavalu. Jalad olid nii kanged, et käisin nagu Pinocchio sirgete jalgadega. Tihti oli tunne, et kogu organism on pahupidi pööratud. Und vajasin ööpäevas 16 tundi, et siis paar tundi vastu pidada ja hädavajalikku toimetada."
Kõveraks tõmbuvaid jalgu aitasid spetsiaalsete venitusharjutustega sirgeks saada taastusraviarst erakabinetis ja massöör Mustamäe polikliinikus. Selleks, et kõige eest tasuda ning ennast ära elatada, müüs Annely oma korteri maha.
Täielik vaktsineerimine puukentsefaliidi viiruse vastu koosneb kolmest süstist. Et hädavajalikud puugisüstid käivad paljudele peredele üle jõu, näitab ka puukentsefaliiti haigestumise kiire kasv. Kui 2008. aastal haigestus Eestis puukentsefaliiti 90 inimest, siis 2009. aastal juba 179 ja 2010. aastal 201 inimest. Viimastel aastatel on Euroopa kõrgeimad puukentsefaliidi haigestumusmäärad esinenud Eestis ja Sloveenias.
