Tänane Eesti Päevaleht kirjeldas nutiühiskonna probleemi: lapsed on minetanud oskuse mängida klassikalisi lastemänge, näiteks kodu, poodi või klotsidega ehitamise.

Lisaks sellele, et nutiseadmete liigne kasutamine pärsib laste fantaasiat, on see oluliselt vähendanud ka nende omavahelist suhtlemist. Liigne ekraaniaeg aga mõjutab ka nende kõne- ja suhtlemisoskuste arengut.

Paljud lapsevanemad annavad südamerahus pere pesamunale kätte nutiseadme, et viimane saaks sealt vaadata välismaiseid multifilme või mängida telefonimänge. Seejuures tunnevad vanemad uhkust, kui mudilane on taas selgeks õppinud mõne ingliskeelse sõna või väljendi. Küll aga võib infotulv võsukesele hoopis teistmoodi mõjuda.

Kliiniline lastepsühholoog Triinu Tänavsuu leiab, et võõrkeelset materjali omistab laps pelgalt täiskasvanu abil ja juhendamisel. „Piiramatu nutiseadme infovooga kaasa minek ei anna koolieelikule arengulisi eeliseid – pigem ajab pea „pulki täis“, mis väljendub taas rahutu käitumise ja tunnetega toimetuleku raskustena. Päevade kaupa võõrkeelsete multikate vaadata laskmine pole keeleoskuse õpetamine, vaid sisuliselt lapse emotsionaalne hooletusse jätmine,” selgitab Tänavsuu.

Miks aga antakse niivõrd kergekäeliselt mudilaste kätte vilkuvad ekraanid? Tänavsuu sõnutsi annab see märku lapsevanema väsimusest. „Lapse ekraanide meelevalde unustamine annab mulle ühese signaali: vanem on väsinud, stressis ja ülekoormatud ning lapsele emotsionaalselt kohalolek käib talle üle jõu,” märkis ta.

Tänavsuu sõnul võiks lapsevanemad aeg-ajalt maha istuda ja endalt küsida, mis oleks selline ühistegevus, mida saaksime lapsega koos teha ja mis ka mulle päriselt tore tunduks? „Vahel võib muutus alguse saada sellest, kui teha ise esimene samm – pakkuda headele naabritele võimalust mängida teie juures teie lapsega.”