Psühholoog: hasartmängusõltuvus ohustab enim noori mehi
Tänu hasartmänguseaduse reguleerimisele saavad mängijad enese suhtes mängukeeldu rakendada ja peavad end kasiinosse sisenedes isikut tõendava dokumendi alusel registreerima, mis hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskust juhtiva psühholoogi, Pille-Riin Kaare hinnangul on kasiinos mängivate probleemsete hasartmängijate arvu vähendanud. See on Kaare sõnul nähtav ka arvuliselt hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusesse (HNK) pöördujate poolest.
Samas on Kaare arvates lahendamata küsimused, mis on seotud kaughasartmängimisega. Peamiselt on probleemid tema sõnul just ennetava tegevusega. “Tõsi, ka kaughasartmänge pakkuvatel Eestis registreeritud ettevõtetel on kasiinodega sarnased nõudmised, kuid 100%-list kontrolli mängijate üle tagada ei saa,” rääkis Kaare.
HNK-sse on Kaare sõnul hasartmängusõltuvusega pöördunud noored, kes seaduse järgi mängidagi ei tohiks. “Konto avamine, võõra isikutunnistuse kasutamine ja muu sellise abil on hasartmängimine osutunud võimalikuks,” kõneles Kaare.
Kaughasartmängude mängimine on Kaare jutu järgi riskantsem kui kasiinos mängimine. “Eelkõige mängimise varjatud iseloomu tõttu. Mängida võib tegelikult piiramatult ja selleks ei pea isegi kodunt väljuma, samuti saab seda teha töö juures. Jõuan siit välja ennetuseni — inimesed ei teadvusta hasartmängimisega kaasnevaid riske,” hoiatas psühholoog.
“Kui alkoholi- ja narkootikumidega seonduv ennetustegevus on kooliprogrammis, siis hasartmängimise teemat ei kajastata. Siinkohal loodan, et tühimik saab HNK eestvedamisl ehk järgmise aasta jookusul kerge leevenduse, kuna HNK on palunud appi inimeseõpetuse õpetajate ühingu ja koostamas õpetajaraamatut “Arvuti- ja internetisõltuvuse” teemal, kus käsitletakse ka hasartmängimist,” tutvustas Kaare.
Ohus on noored mehed
Aastal 2006 ja 2010 läbi viidud uuringutele viidates ütles Kaare, et kaughasartmänge mänginud elanike osakaal on hüppeliselt kasvanud — veerand endistest kasiinomängijatest on hakanud mängima kaughasartmänge ja kasvanud on uute ja noorte mängijate arv.“Üldjuhul on elanikkonnas kõrge riskiga mängijate arv küll veidi vähenenud, kuid kogumahus probleem vähenenud ei ole,” rääkis Kaare, et peale on tulnud uued mängijad, kellel on juba probleemidki kergel kujul avaldunud.
Eesti 15-74-aastastest elanikest kuulub mängusõltuvuse riskirühma 8%, neist 3% on suure riskiga ehk tõenäolised patoloogilised hasartmängurid ja 6% keskmise ja väikese riskiga ehk hasartmängimisest tingitud probleemidega inimesed.
Keskmisest sagedamini on hasartmängusõltlane Kaare sõnul mees, vanuses 15-49 aastat. “Mida noorem, seda tõenäolisemalt, staatuselt õpilane-üliõpilane,” lisas Kaare. “Seega hasartmängusõltuvuse väljakujunemise risk on suurem just meeste ja nooremaealiste seas.”
Psühholoog selgitas, et ülemäärast mängimist iseloomustab enesekontrolli ja -regulatsiooni puudulikkus. Kuna Eesti online-kasiinoportaalides mängupanuste piiranguid ei ole, siis võivad mängurid end võidu ootuses sendituks või võlgadessegi mängida. Enesekontrolli puudujäägi kompenseerimiseks ja ebaratsionaalsete otsuste vastuvõtmise takistamiseks peaksid Kaare hinnagul kindlasti olemas olema piirangud.
Ma olen kaotanud, nüüd võit tuleb
Lisaks võib Eestis erinevalt nii mõnestki riigist piiramatus koguses panuseid teha ka krediitkaardiga, millel olev raha on sõltlase jaoks Kaare sõnul abstraktne. “Piiramatus või siis teiselt poolt võimaluste loomine mängimiseks on üheks olulisemaks riskiteguriks,” nentis Kaare. “Mängusituatsioonis tekib adrenaliin, positiivne erutus — sel hetkel ei mõtle inimene ratsionaalselt, kust ta tulevikus võtab vajamineva summa krediitkaardi võla maksmiseks.”
Psühholoog märkis, et olulisemaid moondunud mõtteid, mis on ka hasartmängusõltuvuse diagnostiliseks kriteeriumiks, on seotud võidu ootusega, näiteks: ma pean võitma; ma olen kaotanud, nüüd võit tuleb; veel üks mäng ja ma olen plussis. “Krediitkaardiga ehk võlgu mängides on raha olamsolu veelgi abstraktsem. Kui muidu saab kontolt raha otsa või jõuab pähe mõte, et homme on vaja süüa osta, siis krediitkaardi puhul on mured kuskil tulevikus. Ja ükski hasartmängusõltlane ei alusta mängimist teadmisega, et mängu tulemus võib olla ka raha kaotamine,” sõnas Kaare.
Viimati kirjeldatud küsimused puudutavad Kaare sõnul pigem mängusõltuvuses olevate inimeste mõtlemist ja käitumist. Kaare ütleb, et hasartmängude mängimine ei ole üdini halb, kuid mängima hakates tuleb enesele riske teadvustada. Paraku on võimatu ette ennustada, kes on sõltuvuse tekkele haavatav ja kes mitte. Seetõttu peaksidki Kaare sõnul seadused ja regulatsioonid võimalikke ohte vähendama.
Hasartmänguseaduse eelnõu hakatakse riigikogus uuesti menetlema oktoobris.
