Psühhiaater ennustab võlglaste enesetappe
Erinevaid inkassofirmasid küsitledes selgus, et probleem ei peitu mitte ainult võlgnike väheses varas. Hansa Inkasso ja veel mitme teise firma töötajad teatasid, et tegemist on kõigepealt psühholoogilises plaanis kõige rusuvama tööga. Röövelliku intressiga kiirlaene on tavaliselt võtnud inimesed, kes viimases hädas. Siit koorub teine põhjus: sealt, kust midagi võtta ei ole, ei võta ka surm. Nii ennustavad mõnedki Den za Dnjom-i küsitletud inkassaatorid peatset kiirlaenude kontorite pankrotti, sest nad ei suuda oma käivet hoida.
Inkassoga tegeleva Majanduskaitse Büroo omanik Lauri Vitsut märkis, et tema kiirlaenu nõudeid menetlusse ei võta. “Selge, et võlgnik on tavaliselt ennast koormanud nii eluasemelaenu, tarbimislaenude kui paari kiirlaenuga,” rääkis Vitsut. “Üldlevinud on skeem, kus eluasemelaenu kustutatakse kiirlaenuga. Kõige kiiremini aga jõuab kätte kiirlaenu maksmise tähtaeg. Mõnda aega võetakse uusi kiirlaene, et vana kustutada, kuid niisugune skeem viib paratamatult katastroofini.”
Kuid ka kiirlaenu andjad ise võivad Vitsuti sõnul osutuda seisvaks lõhkise küna ees. Suureprotsendilisi nõudeid, põhisummaga 3000–30000 krooni on kiirlaenukontoritel küll palju, kuid mida aeg edasi, seda kattetumaks laenuportfell osutub. Võlgnike vara on nimelt juba teiste nõuete katteks pankadele ära panditud. Kui laenukontoril on käes ka jõustunud kohtuotsus võlg välja mõista, siis ei ole kohtutäituril midagi sisse nõuda. Mis muutub aga kohtuvälist võlgade sissenõudmist, ehk läbirääkimisi maksegraafiku koostamise vms üle, siis tarvitseb inkassaatoril vaid võlgnikku mitte väga viisakalt kõnetada, kui juba viiakse avaldus väljapressimissüüdistusega prokuratuuri.
“Nüüd ongi tekkimas olukord, kus pool elanikkonnast on võlgu, legaalset sissetulekut peale elatusmiinimumi nad aga omada ei saa,” arvas Vitsut. “Kui on kohtuotsus võlg välja mõista, siis kohtutäitur korjab elatusmiinimumist ülejääva raha kohe võla katteks ära. Seega lööb õitsele varimajandus, mis aga ei too raha riigieelarvesse. Kogu majanduse olukord läheb seega veel kehvemaks.” Teatavasti täidavad riigieelarvet põhiliselt aktsiisid ja käibemaks. Kui aga poolt elanikkonnast rõhuvad võlad, siis kalduvad nad häda sunnil tarbima salakaupu, millelt pole makse makstud.
Mitmed inkassotöötajad, kellega Den za Dnjom vestles, viitasid, et ka psühholoogilises plaanis on tegemist keerulise tööga. Nurka aetud inimesed võivad näiteks kippuda ka enda elu kallale.
Kogenud psühhiaater Jüri Ennet ei pea seda kartust sugugi alusetuks. Veelgi enam, ta suisa ennustas võlgnike enesetappe, halvemal juhul kollektiivseid: “Kardetavasti lahkub siis teatud seltskond võitlusareenilt.”
Suvel ei juhtu psühhiaatri hinnangul ilmselt veel midagi. Marjade-seentega võidakse ennast elus hoida. Küll võivad laenubuumi viljad suitsiidide näol hakata valmima sügisel. Ehk oleks siis vaja tööle võtta täiendav hulk hingearste, kes suudaksid kõiki meelehaigeid toetada? Või kalduvad võlgnikud pigem kapselduma ja oma mured enda teada jätma?
“Eks muidugi valitseb palju suhtumist, et mehed ei nuta ja abi pole ilus küsida,” rääkis Ennet. “Ja sõbrad kipuvad nurkaaetul tavaliselt olema samasuguste probleemidega. Aga kui ta ka minu juurde tuleb, siis mida ma saan teha?” laiutab arst käsi. “Haiglasse teda panna ei saa, kirjutan siis antidepressandid välja. Aga need on kallid! Nii et võta või uus laen. Ja tablettidega sotsiaalseid probleeme üldiselt ei lahenda.”
Enneti hinnangul on laenu võtmine iseenesest juba psühhotrauma. Kui selgub, et seda ei suudeta maksta, saadakse veel rängem psühhotrauma sinna otsa.
“Kui on võlgadest pinged ja lapsed vaja kasvatada, ja tekib tunne, et sa ei tule omadega toime, siis kõike seda on üsna kohutav kanda. Hingevaluga seotud probleeme on juba ilma igasuguste laenudetagi piisavalt palju. Toetuda saab inimene kas usule või riigile kui süsteemile. Meil pole õieti kumbagi. Riigi kodanik on jäetud nende laenukontorite-poolse vägivalla kätte. Asi on tõesti tõsine. Kõike vaadates tekib tunne, et see ongi tõeline sotsiaaldarvinism.”
Riigikogu liige Igor Gräzin koos mõne üksiku kolleegiga on seni hüüdja hääl kõrbes. Ta kutsub üles mõnda hakkajat juristi looma kohtulikku pretsedenti, et kiirlaenukontor saab oma võla põhisumma kätte, ja sellega nõue piirduks. Teiseks tuleks Gräzini hinnangul liigkasuvõtmine seadusega keelata.
Gräzin kutsub üles endaga ühendust võtma kiirlaenu ohvreid, kes on seda pidanud võtma häda sunnil, mitte aga alkoholi või uimastite ostmiseks (igor.grazin@riigikogu.ee). Ta ütleb, et ei saa ise minna kannatanut kohtusse esindama, sest on Riigikogu liige. Küll aga on võimalik leida noor ja auahne jurist kes, heameelega nõus endale nime tegemiseks looma kohtulikku pretsedenti, et kiirlaenude röövellik intress kohtu kaudu tühistada. Liigkasu võtmist keelava seaduse vastuvõtmisest tema hinnangul üksi ei piisa, sest seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu ning juba kehtivaid kiirlaenulepinguid sellega muuta ei saa.
Kiirlaenude teema kerkis riigikogus õigupoolest päevakorda juba aasta tagasi ehk mullu juunis. Siis kahtles rahandusminister Ivari Padar, kas kiirlaenude eraldi reguleerimine seadusega seda energiakulu ära tasub. Kiirlaenud moodustasid aasta tagasi kogu laenumahust väikese osa. Kuigi täpset statistikat on keeruline leida, arvavad mitmed laenukontorid aga täna, et välja antud kiirlaenude maht võib praegu küündida kusagile 700 mln krooni ligi. Võrdluseks: pankade tarbimislaenude turu mahuks hindas Hansapank sel nädalal 9 miljardit krooni. Veel paar aastat tagasi oli see 6 miljardit.
Kiirlaenukontorid, kellelt Den za Dnjom kommentaare palus, ei soovinud endi võimalikku pankrotistumist kommenteerida.
