Pronksmehe modell hoidis sõjast kõrvale
Pärast sõda skulptor Enn Roosi modelliks sattunud hea väljanägemisega kraavihall leinas veel 60-ndatel aastatel Tõnismäel vennanaist külastades oma venda, kes langes Eesti Laskurkorpuses Velikije Luki all.
Keksnädala toimetusse tuli koos oma pekingi paleekoerakesega Mustamäel elav Laine (70), keda väga häirib jutt, et Pronksmehes on kehastatud Vene okupant. Albert oli olnud talle peaaegu onu — ehk Laine võõrasisa Arturi vend.
Esimese Eesti Vabariigi ajal tulnud vaesuses vanemateta kasvanud vennad Albert ja Artur Saaremaalt Valjalast mandrile leivateenistust otsima. Rügati põhiliselt Läänemaal põlises ametis — kraavihallina.
Sõja puhkedes oli üks omakülamees ähvardanud siiski Arturit, et kui see ei lähe Punaarmeesse, saadetakse kogu pere Siberisse. Artur läks. Ja langes Velikije Luki all. Koduvallas punaste poolt kihutustööd teinu aga osanud end hästi sisse seada ka sakslaste juures. „Venelasi pole meil siin ja paljudes teistes asjades küll milleski süüdistada — ikka väga palju paha tegid üksteisele meie omad eesti mehed,“ ütleb Laine hingetäiega. Vend Albert vingerdas sõja ajal aga kõikidest mobilisatsioonidest kõrvale, varjates end erinevate naiste juures. Ise samal ajal Leidaga abielus olles.
Pärast sõda asus Albert püsivalt Tallinna. Algul elas Tisleri, hiljem Adamsoni tänavas (Adamson Adamsoni uulitsast!). Jätkas pealinnaski kraavihallina — kanalisatsioonitöödel. Kui mitte arvestada üht erilist tööotsa. Seda, mille kohta olla Albert hiljem ikka öelnud: „See oli minu elu kõige kergem töö.“ Arusaadav, et tema labidamehe-karjääri arvestades.
Laine ema sai 1959. aastal Tallinna tulles koos majahoidjakohaga toa ja ühisköögi kasutamise võimaluse 3-toalises korteris otse Pronkssõduri kõrvalmajas, mille esimesel korrusel asub praegu Euroopa Liitu reklaamiv viinapood.
Albert käinud seal tihti külas. 60-ndate aastate keskpaigaks oli varemgi napsiga sõprust pidanud Albertist saanud juba põhjalik alkohoolik. Käinud ringi määrdunult, ilmselt otse tööriietes. Laenanud ühtlugu joomaraha. Juhtunud sedagi, et kuses trepikotta. See võibki olla Laine meelest üks põhjusi, miks Albertist kui modellist hiljem midagi kuulda polnud. Keegi ei tahtnud allakäinut enam omaks tunnistada. Sealhulgas kuju valmistanud skulptor Enn Roos.
Sellest võisidki käibele minna jutud Pronkssõduri jaoks poseerinud sportlastest. Ometi mäletab Laine, kuidas Albert ühtelugu Tõnismäel neil külas käies soigunud taga oma armastatud venda, keda ta ikka Atsiks kutsunud. Artur oli olnud pillimees ja igal pool tehtud poiss.
„Miks me ei võiks öelda, et Albert sellel monumendil leinabki just oma sõjas langenud venda?“ arutleb Laine.
Praegusest Eesti elust arvab Laine, kes ENSV ajal protestiks isegi vene keelt ei õppinud, üsna halvasti: inimesed käivad prügikastidest toitu otsimas, paljud ei lähe hambaarsti juurde, sest raha pole… „Nõuka-ajal ei saanud ma välismaal käia, sest ei lubatud, ja nüüd ka mitte, sest raha pole. Siis polnud poest midagi osta, aga nüüd pole ostmiseks raha“ — seda kirevust on oma silmaga nähes emotsionaalselt isegi raskem taluda.
Tõnismäel tanksaabastes ja natsimärkidega ringi tallav seltskond nimetab Pronkssõdurit okupandiks. Venelaste teadvuses on aga eelkõige tegu Punaarmees sõdinud sõduri-vabastajaga, Aljošaga. Tegelikult pole õigus kummalgi poolel. Vend Alberti saatus iseloomustab tegelikult kõige paremini eesti meeste suhtumist II Maailmasõtta — parim võimalus oli kõigest kõrvale hoida. Lähedaste sõjasurma vältida polnud aga võimalik, ja selles seisneski Alberti suurim traagika.
