Pronksmees näitab vallutajate võimu

Tõnismäe pronksmees ei sümboliseeri hukkunuid, vaid Baltimaade taasvallutamist 1944. aastal, leiab isamaaliitlane Peeter Tulviste.

Tulviste kirjeldab Postimehe avamusküljel, kuidas veidi maad enne Ämarit on Venemaa suursaatkonna algatusel või toetusel korrastatud Nõukogude sõjalendurite surnuaed, kus hauatahvlitel olevad viisnurgad on värskelt punaseks värvitud, aga seal puhkavate inimeste nimed on jäetud uuendamata.

“Kui koguni kalmistul, koguni hauatähistel peetakse inimeste nimedest hoopis tähtsamaks režiimi sümboleid, mille sõjaväes nad teenisid, kuidas saaksime siis uskuda, et Tõnismäe ausamba juures mälestavad sedasama kultuuri, sedasama maailmapilti esindavad inimesed ennekõike sõjas hukkunuid,” pärib Tulviste.

Pigem ikka Baltimaade taasvallutamist 1944, nendib Tulviste. “Niisama nagu venestamisajal Toompeale rajatud Aleksander Nevski katedraal ei sümboliseeri mitte kristlust, vaid Venemaa poliitilist ülemvõimu Baltimaades, ei sümboliseeri Tõnismäe sammas mitte leina, vaid vallutust.”

Eestis taastatud Saksa sõjaväekalmistutel on kesksel kohal maetute nimed koos sünni- ja surmadaatumitega ning sünnipaigaga, kirjutab Tulviste. “Sümboolikast näeb seal ohtralt risti kui kristlikku sümbolit, aga ma pole seal näinud ainsatki haakristi.”

Ükski riik ei saa ega tohi sallida oma territooriumil vallutajate ausammast, toonitab Tulviste. “Samas on selge, et igal inimesel on õigus sellele, et teda mälestataks.”

Autori sõnul oleks kõik palju lihtsam, kui alustaksime mälestusmärkide rajamisega tühjalt kohalt, ent paraku see nii pole.

“Skulptuur, millele iseenesest ei ole midagi ette heita (peale mundri nagu Lihula kujulegi!), seisab vales paigas,” sõnab Tulviste . “See, et ta just sinna pandi, räägib veelkord asjaolust, et ta polnud mõeldud mitte mälestus-, vaid ausambaks.”

Kalmistul saaks pronksmehest ümbruse sobiva kujunduse korral sammas langenute mälestuseks, nendib Tulviste. “Eestis elavatest venelastest peaksid sambale sobiva uue koha otsingul ja kogu ülejäänud protseduuris osalema need, kes leinavad sõjas langenud omakseid, mitte Eestilt pooleks sajandiks vabaduse röövinud impeeriumi.”