Parek nendib Postimehele, et pronkssõduri küsimus muutus talle valusaks alles tänavu. “Arvasin seni, et las sel seltskonnal, kes seal varem lõõtsa tõmbas, tantsu lõi ja lilli pani, olla koht, kuhu oma tähtpäeval koguneda, ehkki koht ise on halb, liialt linna südames. Aga siin pole midagi pistmist väljasureva generatsiooniga. Need on ju koolilapsed, kes on välja toodud. See tähendab, et tegelikult toimub provokatsioon.”

Parek nendib samas et polnud ka eestlaste poolt kõige targem tegu minna väljakutsuvate plakatite ja lippudega samal ajal sinna meelt avaldama, kuid tunded on mõlemal poolel. Arukust pole aga kummalgi poolel, lisab ta.

Lömitada aga ei saa, toonitab Parek. “Mina isiklikult toetan Ilmar Raagi poolt välja käidud vahvat ideed, et paneme kõik Eesti vallutajad sinna pronkssõduri juurde ja nende ette põlvepikkuse poisikese, kes kujutab eestlast. Sõnum peaks olema selline, et vallutage palju tahes, kuid meie, eestlased, jääme.”

Meid on enne vallutatud ja ehk vallutatakse tulevikuski, kuid me ise peame jääma, seletab Parek. “Meie jõud on sisemine jõud ja ainuke võimalus on olla väärikas.”

Pareki sõnul on pronksmehe ümber toimuvat kurb vaadata. “Me oleme seni rahvusküsimusega väga edukalt edasi liikunud ja mul on kahju, et nüüd oleme jõudnud ummikusse,” sõnab ta. Samas võis tema sõnul juba enne Tõnismäe sündmusi näha, et paljukiidetud integratsioon on Eestis liiva jooksnud.