“Pronksluse” kontroll
Muuhulgas läbis ta vestluse eesti keeles, kus talle esitati väga erinevaid küsimusi. Küsiti isegi, kes on praegu Eesti peaminister. “Andrus Ansip,” vastas Avdotja ausalt. Kes ei teaks? Seejärel aga vaatas eksamineerija talle rangelt otsa ning küsis: “Aga mida te arvate “pronksiöö” kohta?” Avdotja tunnistab üles, et imestas sündmuste sellise pöörde üle: eriala nimeks oli ju kehakultuur, kuidas on sellega “pronksiöö” seotud? Vastas aga rahulikult: “Sellistele küsimustele ma ei vasta.”
Hiljem sai sisseastuja teada, et sama küsimus esitati vähemalt veel ühele venekeelsele tüdrukule, kes soovis kehakultuuri erialale sisse astuda. Kokkuvõttes aga ei õnnestunud Avdotjal teada saada, kuidas mõjutas vastus tema võimalusi TLÜ-sse sisse astumisel, sest sisse astus Avdotja teise ülikooli.
Sisseastujatega vestles komisjon eesotsas lektor Viktor Saaroniga. “Vestlusel hinnatakse sisseastuja erudeeritust, talle esitatakse üldkultuurilisi ja sporditeemalisi küsimusi. Paljud sisseastujad plaanivad kooliõpetajateks saada, seepärast peame me varasemal staadiumil hindama koos nende spordisaavutustega ka nende intellektuaalset taset,” selgitas ta.
Saaron väidab, et ise pole ta nimetatud küsimusi esitanud, kuid ei välista, et aprillisündmuste vastu võisid huvi tunda teised pedagoogid. “Ma ei näe selles probleemi,” ütles ta, lisades, et “pronksiööd” võiks arutada Eesti riigipoliitika kontekstis.
Väga huvitavalt kommenteeris “pronksvestlust” Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor Kristjan Port: “Inimene võib elada ka ilma ülikoolita. Samas lähevad inimesed ülikooli, lootes õppida tõde tabama. See oskus omakorda aitab elada täisväärtuslikku elu. Paraku eeldab tõe otsimine avatud ja tabudest vaba seisukohtade vahetamist.” Miks “paraku” ning mida üldse soovis instituudi direktor sellise kommentaariga öelda?
Haridus- ja teadusministeerium käsitles probleemi juriidilisest aspektist. Vastates Den za Dnjom-i küsimustele, tsiteeris ministeeriumi pressiesindaja Asso Ladva seadust: “Põhiseaduse § 40 sätestab, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus…” Sellele järgnes põhiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse analüüs kokkuvõttega, et igaühel Eestis on õigus oma hoiakuteks, kuid kellele iganes neist teada andma ei ole keegi kohustatud.
Mis puutub TLÜ-s toimunut, siis märgib Ladva, et “selles, kas tuleb kehakultuuri erialale sisseastujaid küsitleda nende isiklike hoiakute kohta, on vaidlusmoment. Loogilisem on paluda neid hinnata Eesti sportlaste saavutusi Pekingis, aga küsimus “pronksiöö” kohta ei ole siin kõige kohasem.” Teine asi, kui inimene astuks politoloogia, psühholoogia või ajakirjanduse erialale: politoloogid ja ajakirjanikud peavad sündmustega kursis olema ja reageerima nendele. Iga juhul, ministeeriumi seisukohalt, sisseastujal “peab olema võimalus keelduda vastamast sellistele küsimustele”.
