Vene peaprokuratuuri vastuse kohaselt ei võimalda Eesti ja Venemaa vaheline õigusabileping kasutada isikute kindlakstegemiseks operatiiv- ehk jälitustoiminguid. Riigiprokuratuur on seisukohal, et sellist piirangut õigusabilepingus ei ole.

Samal seisukohal on siiani olnud ka Vene Föderatsiooni peaprokuratuur, kuna varem on Venemaa uurimisasutused Eesti palvel jälitustoiminguid teinud. On kahetsusväärne, et antud kriminaalasjas soovib Venemaa riikidevahelist õigusabilepingut teisiti tõlgendada. Riigiprokuratuuri hinnangul näitab see selgelt koostöötahte puudumist.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline õigusabileping kehtib alates 19.03.1995 ning see on avaldatud 1993. aasta Riigi teataja 2. osa 16 numbris artikkel 27.

Õigusabi ulatuse määratleb artikkel 3 järgmises sõnastuses: Õigusabi hõlmab järelepärimise saanud lepingupoole seadusandlusega ettenähtud protsessuaaltoimingute sooritamist, nagu poolte, süüdistatavate ja kohtualuste, tunnistajate ja ekspertide ülekuulamist, ekspertiisi tegemist, kohtulikku vaatlust, asitõendite üleandmist, kuriteo toime pannud isikute kriminaaljälitamise algatamist ja väljaandmist, tsiviilasjades langetatud kohtuotsuste tunnistamist ja täitmist, dokumentide kätteandmist ja edasisaatmist ning teise poole palvel süüdistatavate karistatuse kohta andmete esitamist.

Vene saatkond tegi eile avalduse, milles öeldakse, et Venemaa peaprokuratuur on vastavalt sõlmitud leppele valmis osutama Eesti vastavatele organitele abi Eesti serverite vastu korraldatud küberrünnakute uurimisel, kuid Eesti pool ei ole esitanud korrektset teabenõuet.