Projektipoliitika suretab valijate armastuse

 (18)
Toompea loss
Postimees/Scanpix

Programmipoliitika asendumine heldelt lahendusi lubava projektipoliitikaga võib viimaks panna rahva poliitikuid veel rohkem vihkama.

Uues võimuleppes ei seata enam pikaajalisi strateegilisi sihte. Uues projektipoliitikas eelistatakse kiireid otsuseid, mis tõotavad valijatele kohest käegakatsutavat tulu, justkui uskudes, et valijate armastus käib rahakoti kaudu, kirjutab kommentaator Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehe arvamusküljel.

Nii heldet koalitsioonilepingut kui see, milles Keskerakond, Rahvaliit ja Reformierakond kokku leppisid, pole Eestis veel olnud. „Kandev moto on: raha kohe kätte, võidavad kõik.”

Kas ikka võidavad, arvustab autor. „On selgelt näha, et lepingu koostajad on rahajagamisel eelistanud suuri valijagruppe — nõrgema häälega rühmad, olgugi et nad võivad veel enam abi vajada (üksikvanemad, pikaajalised töötud), on jäänud taga-plaanile.”

Lühiajalises plaanis on projektipoliitika erakondade seisukohalt kasulik, nendib Tigasson. See aitab kahandada valijaskonna võõrandumist ja poliitikas pettumist. Ent kui kõik parteid hakkavad rakendama sama taktikat, võib see mõjuda hukutavalt.

Esiteks kaasneb sellega on oht unustada pikemaajalised strateegilised sihid. Näiteks Eesti ekspordi ja innovatsiooni toetamisest, mis on meie ühiskonna jaoks võtmelise tähtsusega, tehakse uues võimuleppes juttu vaid mokaotsast. „Kui valijatele kiire rahajagamise nimel võetakse laene ja vähendatakse eelarvelaekumisi, ahendab see ka tulevase poliitika piire ja järgnevate valitsuste otsustusvabadust,” lausub Tigasson.

„Kui iga erakond võitleb kitsalt vaid oma lubaduste täitmise eest, pole valijatel mingit kindlust, et see, mis täna otsustatakse, kehtib ka paari-kolme aasta pärast, kui võimule tuleb mõni muu poliitiline kooslus,” tõdeb autor. Ja see paneb poliitikas veelgi enam pettuma.