Priit Toobal poliitblogis: mõisted selgeks, seltsimehed!

Mõtlesin hiljuti veidi nende süüdistuste peale, mida Keskerakonna esimehe väljavahetamist nõudvad Seppik, Viisitamm, Kaljuvee ja co pidevalt loobivad. Peamiselt räägitakse isolatsioonist, milles Keskerakond olevat ja stagnatsioonist, mis Keskerakonnas valitsevat. Üha rohkem saab mulle aga selgeks, et eelpool nimetatud härrased ajavad segi kolm mõistet – isolatsioon, stagnatsioon ja opositsioon.

Tuleb tunnistada, et need kolm võõrapärast mõistet on sarnase kõlaga ning seega ei saa ka pahaks panna, et neid segi aetakse. Samas tasuks aga korralikult järele mõelda, milline neist ikkagi tegelikult Keskerakonna praegust olukorda iseloomustavad.

„Eesti keele seletav sõnaraamat” annab järgmised seletused:
Opositsioon – grupp inimesi v. üksikisik mingis asutuses, ühingus, organisatsioonis vm., kes seab oma seisukohti, poliitikat jm. vastu valitsevatele seisukohtadele, poliitikale jm., vastasrind.
Isolatsioon – isoleeritus, eraldatus; eraldamine v. eraldumine.
Stagnatsioon – paigalseis, seisak, soikumus

Isolatsioon tähendab eraldatust. Mida aga mõeldakse kui öeldakse, et Keskerakond on isolatsioonis? Riigivõimu tasandil ei ole isolatsiooni – seal on opositsioon. Kohalike omavalitsuste tasandil pole samuti isolatsiooni, seal on Keskerakonnal kas häälteenamus, koalitsioonid või opositsioon. Kuidas saab rääkida Keskerakonna isolatsioonis olemisest, kui oleme mitmel korral riigis võimu teostanud, juhime pealinna ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Isolatsiooni ei paista kusagilt.

Stagnatsiooni ehk paigalseisu heidetakse samuti ette kriitikute poolt nii erakonna seest kui väljast. Siinkohal tehakse minu meelest jällegi viga – üldistada ja nimetada erakonda paigalseisvaks, on vale. Erakonna toetus pigem kasvab kui kahaneb. Suureneb erakonna osakondade arv. Erakonna liikmeskond kasvab igal aastal üle tuhande inimese võrra ning Keskerakonna kasuks on otsustanud mitmed tublid omavalitsustegelased. Põltsamaa linnavolikogu esimees Margi Ein, Saarde vallavanem Kalle Song, endine Võru linnapea Anneli Viitkin jne. Hiljuti sai näiteks Pärnumaal Sindi linnapeaks keskerakondlane Marko Šorin. Erakonna noortekogu juurdekasv ja tegijate noorte juurdekasv iga aastaga pigem hoogustub. Seega rääkida liigsest Tallinna kesksusest ja paigalseisust on ülekohtu tegemine kõigile neile, kes näevad vaeva piirkondade arengu nimel.

Opositsioon on vastasseis valitsevatele seisukohtadele ja poliitikale. Tõepoolest, Keskerakond on Toompeal, valitsuse tasandil opositsioonierakond. Viimati oli koalitsioonis ja valitsuses Keskerakond aastatel 2005-2007. Seega ei mõista ma loogikat, mis sunnib väitma justkui Keskerakond oleks „igavene opositsioonierakond”. Nelja aasta tagune aeg ei ole minu meelest just igavik. Eriti arvestades veel seda, et taasiseseisvunud Eestis on ju muie olnud vaid üks valitsus, mis suutis võimul püsida kogu ettenähtud aja, neli aastat (Ansipi valitsus 2007-2011). Tõsi, küll mitte täielikult, mäletatavasti jooksis ummikusse Reformierakonna ja IRLi koostöö sotsidega. Seega väited Keskerakonna „igavesest” opositsioonist ei pea kuidagi paika. Valitsuses osalemine võib saabuda ka enne järgmisi Riigikogu valimisi.

Minu käsitletud kolme mõistet on Keskerakonna kriitikutel loomulikult võimalik ka hoopis teises valguses näidata. Sellegipoolest võiks järele mõelda, kas kõik on ikka nii, nagu nad üritavad meeleheitlikult väita.