Reklaamiõppejõud ja mainekujundaja Priimägi kirjutab Postimehes, et õigeusklike kirikukalendri järgi on 9. mai surnud sõjameeste mälestamise päev. “Just sellepärast tundub mulle kõige õigem teisaldada pronkssõdur mitte kuhugi Siselinna kalmistule (mis oleks kõigile võõras, surnud koht), vaid Lasnamäele rajatava vene kiriku juurde, õigeusklikult pühale pinnale, andes ausambale adekvaatse kultuurilise konteksti,” märgib Priimägi.

Üht pühapaika saab valutult, vaevata ja vastuvaidlematult vahetada vaid teise veelgi pühama paiga vastu — mida tulevase kiriku maa Lasnamäel kindlasti olekski, tõdeb ta.

Loomulikult tuleks siis “Teises maailmasõjas langenute” pronkstahvelgi tagasi vahetada algseks, “Suures Isamaasõjas langenute” omaks, sest mitte ükski nõukogude veteran ei osalenud Teises maailmasõjas.

Nemad võitlesid pühaks sõjaks kuulutatud Suures Isamaasõjas, meenutab Priimägi. Just see, et 9. mai on neile kiriklik püha, lubab pronkssõduri ümber kvalifitseerida poliitilisest mälestisest usumälestiseks.

Selge pilt, et too ausammas kunagi viirukipannide lehvides ja kirikulaulude saatel üle viiakse Lasnamäe pühamu juurde, paneks ka mingi kindla ajalise piiri praegu lõpmatuseni venida võivale pronkssõduri piiramisele Eesti politsei poolt, tõdes kirjutise autor.