Näiteks Tallinna Linnakantseleil ei kulunud hetkegi, et mõista Vabaduse platsi tantsupeo tähendust. Õmblusteta ühiskonna kasvades ja tugevnedes saabki riigist järjest rohkem võimaldaja ja toetaja.
See ei tähenda riigi rolli vähenemist meie elus, pigem teisenemist. Julgeolek, tervishoid, haridus, toimetulek elu suurte õnnetustega – jõukohasel viisil pakub seda meile riik, mida me oma maksurahast oleme nõus üleval pidama. Kui me kellegi päästmiseks või millegi hoidmiseks – või lihtsalt tuju tõstmiseks – tahame teha rohkemat, siis me võime ja tohime. Kuid nii nagu Vabaduse platsi tantsupeo korraldajad igal sammul rõhutasid – mitte vastandudes. See tantsupidu ei olnud protest otsuse vastu kaitsta väiksemaid lapsi ja napilt riietatud võimlejaid. See oli noorte omapoolne panus sellesse, et me kõigi tantsupeoelamus ka sel, 2017. aasta suvel, saaks parem kui asjaolud võimaldasid.
Üha sagedamini koondume korraks, kellegi hüüde või appihüüde peale, ja teeme midagi tõeliselt olulist. See ongi õige, nii see käibki. Mis kõnetab paljusid, ei vaja tänapäeval alati enam planeerimist ja juhtimist. Ta juhtub.
Aitäh kõigile, kes sel aastal on oma aega, energiat, raha ja hingejõudu panustanud, et sünniks imesid. Aitäh ka neile, kes elu pahupoolt on aidanud valguse kätte tirida, omaenda valu avalikult veel kord läbi elanud selleks, et järgmistel ohvritel ei oleks seina ees, kui nendel on vaja ühiskonna tuge.
Ainult nii, ausalt ja otsekoheselt muredest rääkides, saame tervemaks ühiskonnaks. Saja-aastasel on ikkagi juba vaja oma tervise eest hoolitsema hakata, kas pole?
Sellel uusaastaööl võime olla rõõmsad ja natukeseks ehk muretudki Eesti käekäigu pärast. Kohe lõpeb Eesti eesistumine Euroopa Liidus. Tundsime vahetult, mida tähendab vastutus rahvusvahelisel areenil, aga tundsime ka partnereite sooja toetust ja diskreetset abi, kui seda vajasime. Eestisse saabus NATO pataljon, tegema seda tööd, mida NATO on, alati edukalt, teinud juba 70 aastat. NATO kaitseb rahu, NATO ei kujuta endast kunagi ohtu, ka mitte riikidele, kes teda ohtlikuna kujutada püüavad.
Sellel uusaastaööl võime endale lubada hoopis kärsitut põnevust. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tahaksin natukenegi saada aimu, milline see Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva eelõhtu tuleb. Millest kõneldakse siin platsil 31.12.2117? Meie, kes me täna leheveerge, foorumeid ja kõnepulte täidame, ei tea seda. Ainult meie mõtetest ma teie tulevikku, kallid Eesti noored, otsida ei tahaks. Ma tean vaid seda, et te tahate olla õnnelikud. Aga kuidas te seda teha kavatsete? Palun rääkige meiega, kes me täna otsustame! Palun pange oma mõtted kirja. Nüüd ja praegu. Kirjutage Eestile!