President Kersti Kaljulaid tutvustas komberuumi mõistet juba aastavahetuse kõnes. Nüüd läks ta sügavamale
Saatejuht Anvar Samost ütles pühapäeva Vikerraadio saates „Samost ja Rumm”, et president Kersti Kaljulaidi suurim õnnestumine vabariigi aastapäeva puhul peetud kõnes oli uue mõiste — komberuum — esitlemine ja defineerimine.
Samosti sõnul oli kohe komberuumi järel presidendi kõnes oluline mõte, et eestlastel on õigus nõuda komberuumi tunnistamist kõigilt, kes meie juurde pikemaks või päriselt tulevad ning kolmas mõte, kes on eestlane. „President Kaljulaid ütleb meile, et eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi. See on väga oluline sõnum,” lausus Samost.
See on kõik õige, aga komberuumi mõistet kasutas president tegelikult juba varem ja korduvalt. Reformierakondlane ja keeleteadlane Urmas Sutrop märkis, et Kaljulaid defineeris komberuumi mõiste juba aastalõpukõnes. „Ta ütles toona, et meil on õigus elada oma igapäevast elu nii, nagu me elame, käia riides ja süüa, nagu tahame ja oleme harjunud, ning et „meil on kombeks kõik toimetused siin riigis siiski ära teha eesti keeles … me ei peaks mujalt tulijatel laskma oma komberuumi, seda, kes me oleme, muuta”,” meenutas Sutrop.
Komberuumist rääkis Kaljulaid ka 2. veebruaril, kui esines haridusjuhtide aastakonverentsil. Seal ütles ta, et uuema väljakutsena peame mõtlema sellele, kuidas sõnastada oma komberuumi. „Komberuum on väga keeruline — me ei ole seni pidanud iseendagi jaoks seda sõnastama. Meile tulnud teiste riikide kodanikud ei ole meist väga erineva kultuuritaustaga olnud. Nüüd, tihtipeale järjest rohkem, nad on. See on päris suur väljakutse, milles koolidel on väga suur osa, kuidas me oma komberuumi kehtestame ja iga päev taas kehtestame. Panemata seda seadustesse kirja. Häid kombeid ei saa panna seadustesse kirja. Me peame olema lugupidavad teistsuguste kultuuride vastu, aga meil on õigus nõuda, et meile ebamugavust valmistavaid kombeid meie kodus ei praktiseeritaks,” ütles Kaljulaid tookord.
Aastapäeva kõnes tutvustas Kaljulaid komberuumi mõistet laiemale publikule ja ühtlasi veelgi põhjalikumalt. „Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie,” rääkis Kaljulaid. Ka aastapäeva kõnes juhtis ta tähelepanu sellele, et kõike ei saa seadusesse kirja panna. „Sellega hävitaksime eestluse,” ütles ta.
Järgmiste kõnede ootus
Ajaloolane Marek Tamm kirjutas pühapäeval Eesti Päevalehe arvamusrubriigis, et meie laste ja lastelaste unistuste Eestist rääkides joonistas Kaljulaid oma kõnes välja kolm erimahulist mõtteruumi: Eestile omane väärtusruum, Eesti kultuuriruum, mida kujundavad meie keel ja kunstid, ning Eestile iseloomulik komberuum, mis on kogum väljakujunenud harjumusi ja tavasid.
Tamm kirjutas, et eestlust defineeribki president kultuurilise ja kombelise kuuluvuse, mitte etnilise päritolu või poliitiliste põhimõtete põhjal. „Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi,” järeldab president. Eesti komberuumi hindab president konservatiivseks ja leiab, et „suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas”.
Tamm toob välja, et ruumikujund pole rahvuse iseloomustamiseks päris süütu, ja mõtiskleb, kas komberuum on sarnane poliitilise ruumiga? Kas kultuur on ennekõike territoriaalne nähtus?
Kokkuvõttes ütles Tamm, et president kutsub ühelt poolt üles hoidma eestlaste „konservatiivset komberuumi”, kus kohalikud tavad on ülimuslikud, kuid teiselt poolt peab ta oluliseks „kaasaskantavat riiki” ja e-residentsust, mille puhul territoriaalne kuuluvus ja komberuumi jagamine ei mängi erilist rolli. „Kuidas neid kahte hoiakut ühendada, sellest saame loodetavasti kuulda mõnest presidendi järgmisest esinemisest,” lisas ta.
