President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
13. Metsaülikooli esimeses paneelarutelus räägiti hirmudest Eestis. Arutelulaua taga istusid president Kersti Kaljulaid, professorid Rein Taagepera ja Marju Lauristin ning kirjanik Jaan Kaplinski. Palju arutati julgeolekuteemadel ja tehnoloogia kiire arenguga seotud küsimuste üle, teatas Metsaülikool.
President Kaljulaid rääkis, et hiljutise Ergo kindlustuse tellitud uuringu kohaselt kardab 52% Eesti elanikkonnast majanduslikku või poliitilist ebakindlust, sõda riigi territooriumil 45% ja terrorismi ohvriks langemist 23% eestimaalastest. “Jaapan asub teatavasti seismiliselt väga aktiivses piirkonnas. Aga jaapanlased ei karda maavärinaid, nad valmistuvad nendeks. Nad ehitavad küll kõrghooneid, aga selliseid, mis peavad maavärinatele vastu. “Seismiliste riskidega on nii, et valmistumine siiski ohtude realiseerumist ära ei hoia. Meie riskide puhul on aga lootust, et kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana. Eesti on hästi valmistunud ja seda usuvad ka Eesti elanikud. Näiteks Lätis ja Leedus on mure sõja pärast mitukümmend protsendipunkti kõrgem. Eesti elanike hirm sõja ees on aga võrreldes 2015. aastaga hoopis langenud.“
Professor Taagepera sedastas, et väikesele rahvale on omane kartus rahva ja keele hääbumise pärast. „Kartus keele ja kultuuri pärast muutub üldisemaks, kui keelt nähtavalt rünnatakse. Praegu seda nähtavalt ei toimu. Eesti keel on täna olukorras, kus seda keedetakse nagu konna aeglasel tulel, ilma et eestlased sellest ise aru saaksid. Kas keegi oleks nõukogude ajal kujutanud ette olukorda, kus ema palub lapsel temaga emakeeles rääkida, mitte kasutada selleks muud keelt, laps aga küsib, miks? Ja seda Tartus, mitte Torontos. Muistsed gallialased kartsid ainult seda, et taevas neile pähe vajub, aga tänaseks neid ju enam pole. Sulandumist roomlastesse nad ei teadnud karta või ei hoolinud sellest,“ kõneles Taagepera Metsaülikoolis.
Euroopa Parlamendi saadik professor Marju Lauristin kinnitas, et väikesele rahvale on kollektiivne kadumise hirm orgaanilisem kui suure jaoks. „See on reaalne, nii võib juhtuda, see on läbi elatud. See kogemus püsib mälus. Mulle tundub hetkel väga huvitav laulupeo ümber toimuv vaidlus. Usun, et rahvusliku hävingu mälestuse puudumine mitmetel tänastel põlvkondadel kannustab selliseid arutelusid. Meie mälu on läinud lühemaks, sest tehnoloogiline maailm muudab mälulõimed lühikeseks. Paljudel kaovad need hirmud ära, inimesed mõtlevad, et teeme restarti, kui vaja. Mina kardan hirmuta ja mäluta ühiskonda ja inimest. Selline inimene ei saagi aru, et jookseb ohule otse sülle ja satub olukorda, mida ta ei saa pärast enam mäletada, sest teda lihtsalt enam ei ole,“ ütles Lauristin. „Mulle teeb muret, et eestlased ühelt poolt kardavad asju, mida pole põhjust karta ja mida kujutame ette. Teisalt on ohtlik, kui me ei karda seda, mida peaks kartma. Üks suuremaid väljakutseid on teha vahet, mis on need reaalsed asjad, mida tuleb karta ja olla nendeks valmis.“
Jaan Kaplinski tõi esile mõneti teistsuguseid vaatenurki, rõhutades esmalt, et aina kiirenev progress ja impersonaalne totalitarism tekitavad hirmu. „Ma kardan võimu, eriti sellist, keda me ei taju, kes teeb meiega, mida tema tahab. Võim paneb inimese tegema asju, mida too ei taha, või suudab kavalamalgi kombel panna meid tahtma seda, mida me võibolla muidu ei tahaks. Ma kardan kõige rohkem maailmas tehnosüsteemiks nimetatud võimu. See on kohutav, kuna on impersonaalne. Nii meie, väikesed inimesed, kui need, keda vahel arvame maailmavalitsejad olema – nad kõik on selle süsteemi sees ja isegi kui nad väga tahaksid midagi muuta, on see kas võimatu või väga-väga raske,“ rääkis Kaplinski. „Kardan ka Ameerikat ja Venemaad. Aga ma ei karda Putini Venemaad. Putin on pragmaatik ja ta püüab tasakaalustada erinevaid jõudusid. Küll aga kardan neid jõude, kes tema asemele tulla võivad – neostalinistid, marurahvuslased ja teised, keda Putin suudab vaos hoida. Kardan Ameerikat sellepärast, et ta on nii võimas ja tal on suured ressursid, et ta ise elab oma suured eksimused väga hästi üle. Need aga, kes temast väga sõltuvad, ei pruugi neid vigu hästi üle elada, nii ka meie. Meil on siin täna NATO üksused, samas oleme end pannud olukorda, kus me ei julge kritiseerida ühtegi USA sammu. Me ehitame tulvavetele ette tammi, mis hoiab ära väikese tulva, aga kui tuleb suur tulv ja tamm murdub, uhab see kõik ära ja seda ma kardan,“ kõneles ta.
Professor Lauristin rõhutas ka, et Eesti tahab kuuluda „omade“ hulka, jagada lääneriikide väärtusi. „Aga kas üldse on enam olemas sellist asja nagu ühine väärtusruum? On hirm seda tunnistada, hirm peeglisse vaadata on Euroopas üldine. On kujuteldavad tsivilisatsiooni piirid, mida me jagame. Me seisame nii kaua, kui saame, oma kujuteldava maailma kaitsel. Samas me peaksime ka julgema vaadata maailma sellisena, kus haldjariigi taga on ka teised maailmad. Maailm muutub hetkel väga kiiresti. Ma ei räägi mitte ainult Venemaast ja Ameerikast. Rahvusvahelises arutelus kipuvad aina need kaks esile tõusma. Aga Hiina? Aga Aafrika? See on maailm, kus ma majanduslik raskuskese kaldub meist aina kaugemale. Püütakse ikka jääda selle juurde, et meie maailm püsib sellisena, nagu ta oli, veel kaua. Tegelikult me ju näeme, et ei püsi,“ kõneles Lauristin.
13. Metsaülikool toimub 16.-20. augustini Käärikul. Tänavuse Metsaülikooli teemaks on „Mida Eesti kardab?“ Teiste teemade hulgas tulevad arutelule hirmud Eestis, hirmu allikad, hirmud majandusruumis, hirmud naabrite, religiooni, haiguste ja maailma lõpu ees.
