Kuigi Ilvese esimene täistööaasta sisaldas olulisi kõnesid ja ütlemisi nii Eestis kui ka välismaal, on tema isik ja ütlemised jäänud rahvale ja ajakirjandusele ikka pisut kaugeks ning neist ei räägita nii nagu omaaegsetest Lennart Meri kõnedest, kirjutab Eesti Päevaleht.

Ajalooliseks on kujunenud Meri lause “Tule taevas appi!”, kui ta kommenteeris sisepoliitilist kemplust, samuti tema Eesti Nokia otsimise algatus ning Balti riikide eestkõneleja staatus.

Arnold Rüütli tulekuga sai selgeks, et olemas on ka teine Eesti — inimesed, kes olid jäänud tähelepanuta. Nii ongi Rüütel läinud ajalukku eelkõige teise Eesti eestkõnelejana ning Eesti liitjana. Kuid Ilvese kahvatuks jäämine võib olla tingitud ka sellest, et eelmise presidendi ametisoleku ajal ei tulnud Kadriorust erilisi sõnumeid ja ajakirjandus, kes ootas Ilvese aja alguses ehk järjest suuri sõnapauke, ei pannud kõnede või teadete tegelikku sõnumit tähele.

Rääkides aga eespool mainitud Balti koostööst, siis see on Ilvese sõnul ilus väljend, mis vajab selget sisu. “Olen kindel, et meie koostöö edukus peitub endiselt sõnas “kooskõlastatus”. Meie kooskõlastatud tegevus tähendab ladusat, avameelset ja sõbralikku koostööd ühishuviga probleemide lahendamiseks nii Balti riikide valitsuste, parlamentide kui ka piiriäärsete omavalitsuste vahel,” ütleb Lätis ja Leedus ohtralt tsiteeritud Eesti president 30. oktoobril Riias Balti riigipeade kohtumisel.

Muidugi on selge, et Ilves ei saa ega peagi olema Lennart Meri. Kuid Ilvese tulekuga olid ootused suured: ta tuleb, ütleb ja teeb. Oma ametisihi sõnastas ta nii: presidendi, rahva, riigikogu ja valitsuse eesmärk on anda täisikka jõudvale esimesele taasiseseisvumisejärgsele põlvkonnale üle riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks küsitakse ülejäänutelt liikmekaarti. “Teeme Eesti suuremaks!” kuulutas ametisse astuv president rahvaesinduse tribüünilt. Suurepärane algus, kuid vähemalt esialgu on sõnum kaugeks jäänud.

Ehk on põhjuseks see, et kogu möödunud aastat varjutasid aprillirahutused ning fookus muutus kitsaks. Teisisõnu sõi pronksiöö Ilvese võimalused end tuntuks rääkida. Loodetavasti annab käesolev aasta Ilvesele rohkem võimalusi laiemaks mõtiskluseks ning jätab aega ka nende märkamiseks.

Tõenäoliselt oleks president eelmisel aastal palju rohkem kuulsust kogunud, kui ta oleks teinud ohjeldamatuid üheteema-avaldusi, mille sisu olnuks sõim Venemaa ning siin elavate venelaste suhtes. Õnneks Ilves seda teed ei läinud ja käitus ühendajana, mitte aga vihaõhutajana.

Ettevaatamatu Ansip

Kõigile laamendajatele viieaastast vangistust lubanud peaminister Andrus Ansip oli ka ehk pisut ettevaatamatu, kui ütles 16. mail Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus, et pole vaja alustada dialoogi inimestega, kes olid Vene riigimeedia infoväljas. “Kõi-gepealt peavad kõik inimesed, kel on kõhklusi ja kahtlusi, määratlema, mis riigiga nad tahavad oma tulevikku siduda, mis riigi patrioodid nad on. Olen veendunud, et absoluutne enamus ei samasta ennast Venemaaga, vaid on ja jääb Eesti Vabariigi patriootideks,” ütles Ansip samas leebema lause.

President üritas aga pooli lepitada, kui esines 27. aprillil ETV-s avaldusega: “Öiseid kurjategijaid ei ühendanud mitte rahvus, vaid soov märatseda, lõhkuda ja röövida.”

2. mail esineb Ilves ka avaldusega “Me suudame kokku leppida ühises tulevikus”, milles muu hulgas ütleb: “Viimastest päevadest on õppida kõigil, kes peavad Eestit armsaks. Eestlastena peame mõistma, et NSV Liidu ajal Eestisse tulnud inimesed, kes elavad nüüd Eesti Vabariigis, ning nende lapsed ja lapselapsed on meie kaasmaalased. Kutsun oma rahvuskaaslasi sellest väga selgelt aru saama. Samuti kutsun ma kõiki kaasmaalasi Eesti riiki enda omaks pidama. Tõde on lihtne: kõik meie, kes Eestis elame, jääme siia elama. Hoolimata viimasest nädalast. Üheskoos. Kõrvuti. Eestis elavad teised rahvad peavad mõistma ja tunnistama, et eestlastel on oma ajaloolised ülimalt valusad kogemused elust möödunud sajandi kolme järjestikuse okupatsiooni all. Meie kõik peame oskama näha ja mõista ka teiste tragöödiaid. Kui me seda suudame, siis tean kindlalt, et oleme võimelised kokku leppima ühises tulevikus.”

31. mail korraldas Ilves tänuvastuvõtu aprilli lõpus eriliselt silmapaistnud politseinikele ja kaitseliitlastest abipolitseinikele. “See, mida me nägime aprilli lõpus Tallinnas ja Ida-Virumaal ei olnud mitte lihtsalt kriis, vaid suurim proovikivi Eesti Vabariigi julgeolekule viimase 16 aasta jooksul,” ütleb riigipea. “Me teame, et julgeolek ei tähenda vaid militaarset rahulikkust. Ühe riigi julgeolek tähendab, et see maa võib ise otsustada oma elu üle; et teised riigid ei ütle, milline peab olema selle maa valitsus; et selle maa erinevad rahvusgrupid ei tunne üksteise suhtes vaenu, vaid oskavad üksteist mõista.”

Märka, mõjuta, muuda

Südameasjaks on president pidanud kodanikuühiskonda ja haridust, mis on mitmes tema eelmise aasta sõnavõtus üht või teistpidi sees olnud. 5. jaanuaril Haapsalu haridusfoorumil esineb Ilves veidi Lennart Meri stiili meenutava kõnega, öeldes muu hulgas: “Mulle meeldis väljend, mis kuulutab hariduse eestlaste rahvusreligiooniks. See on usk teadmiste jõusse, et just haridus teeb uksed lahti, aitab jõuda igas mõttes rikkama ja täisväärtuslikuma eluni. Eesti rahvas jõudis selle äratundmiseni hiljemalt 19. sajandil, kui talupered saatsid oma keskmise või noorema poja linna kooli. /—-/ Me peaksime seda usku hoidma. See tähendab, et peame õppima. Õppima peavad kõik, nii president, haridusminister, koolijuht, õpetaja kui ka õpilased.”

12. detsembril esimesele foorumile kogunenud Eesti Koos-töö Koja osalisi tervitab president sõnadega: “Kodanikuühiskonda ei looda ega suunata ülevalt. Seda, nagu ka demokraatiat, ei saa juhtida. Vastasel juhul ei ole meil tegu kodanikuühiskonnaga. Vastasel juhul pole meil tegemist demokraatiaga. Vähemalt nende sõnade ja mõistete läänelikus tähenduses. /—-/ Ükski omavalitsus ega partei ega poliitik ei tohi rakendada kodanike isetegemise tahet oma teenistusse. Kellelgi pole õigust seada isetegemise võimalusi sõltuvusse mingitest vastuteenetest. /—-/ See [kodanikuühiskonna] hääl meenutab rahva esindajatele ja nende poolt ametisse pandud valitsusele, et vabad kodanikud osalevad oma riigi tuleviku kujundamises iga päev ja mitte vaid kord iga nelja aasta järel.”

Mõeldes eelkõige kodanikuühiskonna vajalikkusele, alustab president ka aastat, kui ütleb 23. veebruaril teenetemärke üle andes: “Teis on pühendumist. Teie seas on Anette-Marlen Ott, 13-aastane tüdruk Tartumaalt, kes korraldas korjandust kodutute loomade varjupaiga heaks. Tema kodukoolil, Konguta põhikoolil, on sisukas moto — “Märka, mõjuta, muuda”. Nendes kolmes sõnas on põhjus, miks teie täna siin olete. Teie olete märganud, mõjutanud ja muutnud.”

Päev hiljem räägib president vabariigi aastapäeva kõnes demokraatlikust Eestist ning ütleb: “Ma panen teile südamele, et hinnata tuleb õigeid asju. Ma tahan, et valija teaks: ta saab selle, mida valib. Valitsemise tarkus ja keerukus on suurem mis tahes hüüdlausest või lubadusest. Valides hüüdlause, saab valija vastu poliitika, mis hakkab valitsemise asemel taas järgmisteks valimisteks raha koguma. Ma palun, valige targalt, valige nõudlikult, lubaduste asemel tegusid hinnates.”

President on muretsenud selle üle, et parlamentaarne demokraatia muutub järjest hägusemaks ja tegelikult hakkavad Eesti elu määrama järjest enam kas võimuliidu tagatubade kokkulepped või paari erakonna seljad-vastamisi poliitika. 2. aprillil vast valitud riigikogu avaistungil ütleb president: “Tegelikult ei tähenda see ei rohkemat ega vähemat, kui et — riigikogu, võta endale seadustega ette nähtud võim. /—-/ Iga riigikogu liige on peagi ametisse astuva valitsuse töö-andja, mitte aga käsutäitja. Teie pärite aru ja teil on õigus saada oma küsimustele sisulisi ja ammendavaid vastuseid. Nõudke vastuseid ja kutsuge korrale neid, kes vastata ei taha.“

Soovib oma võimu vähendada

Omaette teema on riigikaitse. Võetakse iseenesestmõistetavalt, et meie sõdurid on missioonidel. Teisalt on riigi tugi ja suhtumine sõduritesse nõrk. “Afganistani või Iraaki minevad kaitseväelased peavad olema kindlad, et riik ei jäta neid ega nende lähedasi ükskõikselt saatuse ja juhuste hoolde. Ma tean, et praegu ei ole teil seda kindlustunnet,” tunnistab Ilves, kui kohtub 31. oktoobril Afganistani lendava jalaväekompanii Estcoy-5-ga.

“Ohtlikel välismissioonidel teenivate kaitseväelaste ja nende lähedaste sotsiaalsed tagatised sõdurite haavata või vigastada saamise, hilisema töövõime kaotuse või hukkumise korral tuleb kompleksselt läbi vaadata ning ühemõtteliselt paremaks muuta,” rõhutab president, kes on kohtunud kõigi Iraaki ja Afganistani minevate üksustega ning mitmete kaitseväelaste perekondadega. Maakonnavisiitide ajal on riigipea külastanud Kaitseliidu malevaid või kaitseväe üksusi ja koole.

Tähtsustab tsiviilpanust

Ilvese enda roll riigikaitse kõrgema juhina on veidi paradoksaalne. Ühest küljest tahab ta sellest tööst lahti saada (põhiseaduse muudatuse algatus), mis juba iseenesest on suhteliselt haruldane — poliitik soovib ise oma võimu vähendada. “Parlamentaarses riigis ei saa kaitsevägi alluda kellelegi teisele kui valitsusele. Üksnes nii on nad allutatud demokraatlikule, sealhulgas parlamentaarsele kontrollile,” ütleb Ilves 15. mail riigikogus põhiseaduse muutmise algatamisel poliitilise avaldusega esinedes.

Samas on ta teinud selles vallas kaks ettepanekut, mis on vägagi põhimõttelised. Esiteks räägib ta, et Eesti peaks mobilisatsioonile tähelepanu pöörama ja mõistma, et meie tugevus saab olla ainult selle läbiviimise võimes — Eesti vägi pole see, kes kasarmus teenib, vaid see, kes on kodus reservis ja väljaõpetel. “Täna, võidupühal, peab igaüks meist aduma, et meie riik peab suutma end vajaduse korral kaitsta. Aga mitte ainult. Eestil on vaja tegutseda, et kindlustada oma demokraatlikku elukorraldust ja iseseisvust,” ütleb Ilves 23. juunil võidupühal Raplas.

Teiseks, sügisel hakkas Ilves jõuliselt rääkima sellest, et Eesti peab suutma ikka ise oma õhku turvata ja astuma selleks ka vastavaid samme, mõtlema lennukiostule.

Kuid Ilves ei muretse seoses välismissioonidega ainult Eesti sõdurite pärast, vaid peab tähtsaks ka tsiviilpanuse suurendamist.

“On selge, et Afganistanis ei saa loota vaid sõjalisele lahendusele. Jah, meil on vaja mehi ja relvi, et kaitsta kohalikke elanikke, aga samavõrd on meil vaja tsiviilprojekte, et kohalikud elanikud hakkaksid uskuma parema elu võimalikkusesse,” ütleb president kohtumisel Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieriga.

Proovikiviks on õiguskantsler

Kuid Ilvesel on veel ligi neli aastat aega end rahva mällu raiuda. Esimeseks suuremaks proovikiviks tundub presidendil kujunevat õiguskantsleri kandidaadi leidmine — mäletatavasti hääletasid Keskerakond ja Reformierakond Ilvese pakutud kandidaadi Allar Jõksi riigikogus maha. Ent ka Lennart Meri ei suutnud esimesel korral oma õiguskantsleri kandidaati läbi suruda ja praegune õiguskantsler Jõks toodi toona mängu alles teises ringis.

Kuid jõulisi samme tegi Ilves ka eelmisel aastal. Esimese neist astus president 15. veebruaril, kui ta jättis välja kuulutamata samal päeval riigikogus vastu võetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse. Riigikogu otsust taunis ta ühemõtteliselt: “Käesoleva juhtumi teeb paraku eriliseks asjaolu, et riigikogu saadikurühmadele olid keelatud rajatise kõrvaldamise seaduses sisalduvad vastuolud põhiseadusega teada ning seda teadmist ka ei varjatud. /…/ Järelikult ajendas osa poliitikuid soov kasutada nn pronkssõduri teemat vaid enesele tähelepanu tõmbamiseks, mitte aga tegelda toimivate lahenduste leidmisega. Pean sellist käitumist vastutustundetuks.”

2. veebruaril Tartu rahu aastapäeval kõneldes hurjutab president muu hulgas parlamendivalimiste maratonil sibavaid poliitikuid, öeldes: “Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna. Kahjuks oleme seda möödunud aasta kevadest näinud. Nii oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks.”

3. aprillil Andrus Ansipi peaministri kandidaadiks nimetamisel avaldab president lootust näha valitsust, keda sisemiselt iseloomustab üksmeel ja meeskonnavaim. “Valitsust, kelle väljapoole suunatud pilku iseloomustavad asjalikkus, avatus, parlamentaarsete põhimõtete ja kodanikuühiskonna olemuse austamine. Oluline on, et loodava valitsuse poliitika oleks Eesti kui riigi ja Eesti kui rahva muresid mõistev ja neile häid lahendusi pakkuv,“ ütleb riigipea.

Praegu on aga koalitsiooni kõigutamas nii uue õiguskantsleri leidmine, aga eriliselt just töölepinguseadus.

Uute demokraatiate toetaja

Kui Ilves on rääkinud uute demokraatiate toetamisest, pole ta keskendunud kindlate isikute toetusele, vaid demokraatlike reformide toetamisele n-ö Eesti hoole all olevates riikides. 7. mail alustab Ilves Gruusias kolmepäevast riigivisiiti sõnadega: “Gruusia edulugu — millest juhinduda ja mida järgida — on oluline piirkonna kõikidele riikidele. Gruusia edu EL-i ja NATO suunal kinnitaks demokraatlike reformide pöördumatust ja oleks sellele riigile julgeoleku garantiiks.”

Pool aastat hiljem, 16. novembril Gruusia olukorda kommenteerides pole Ilvese sõnul välispoliitiliselt kahtlust, et demokraatliku kursi jätkumine ja demokraatia põhimõtete järgmine Gruusias on sellele riigile kindlaim tagatis tema teel euroopalikesse ja altandiülestesse organisatsioonidesse. “Õigusriigi põhimõtteid ja euroopalikke väärtusi austav ning demokraatlikest vabadustest ja õigustest hooliv Gruusia võib olla kindel, et ta ei ole kunagi üksi. Tema kõrval on alati sõbrad ja liitlased, kes on valmis Gruusiat toetama, abistama, julgustama,” teatab president.

25. juunil kohtumisel Valges Majas USA presidendi George W. Bushiga ütleb Ilves muu hulgas: “Eesti sai läinud sajandi lõpus tuntuks Tiigrihüppe programmiga, mis tähendas riigi internetiseerimist, nüüd aga tuleb meil tõsiselt käsile võtta Tiigrikaitse programm, mis turvaks meid kõiki küberrünnakute eest. Ühendriikide osalemine Eestisse plaanitud NATO küberkaitsekeskuses annaks sellele keskusele tugevaid plusspunkte.”

Ninanips Vladimir Putinile

Tegemist oli mõneti ajaloolise kohtumisega, sest just selle järel ütles Ameerika pool “jah” küberkaitsekeskusele ning Bush teatas, et Ühendriigid osalevad selles. Nüüdseks on USA teatanud, et saadab siia ka oma esindaja.

10. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsil esitas Ilves välja palju kõneainet leidnud avalduse: “Kui me aga ei paku liitumispräänikut, siis kas me oleme valmis taluma uue EL 27 piiridel seda, milleks EL 15 oma endistel piiridel valmis ei olnud: reformimata ja korrumpeerunud riigiaparaati, illegaalset immigratsiooni ja õiguskorra puudumist?/…/ Me mäletame Euroopa Liidu ajaloost, et just liikmesus on põhiline stiimul riigisisesteks reformideks. Kas me ei peaks siis meie jõupingutusi ümber suunama ja kasutama reformide soodustamiseks meie naaberriikides mitte vähe motiveerivat naabrusprogrammi, vaid pigem aktiivset Euroopa Liidu ja NATO koostööd ning NATO laienemist?”

Soomes on paljude jaoks sõna NATO tabuteema, kuid 14. märtsil Soome riigivisiidi raames Helsingi ülikoolis peetud loengul ütles Ilves muu hulgas: “Mida on õppida jalge alla tallatud või painutatud neutraalsusest? Eesti vastus on kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eesti vastus on liitlaste otsimine ja ühine panustamine ühise julgeoleku loomisse.”

Ning 25. aprillil Moskvas Boriss Jeltsini matustel annab Ilves ninanipsu Venemaa presidendile Vladimir Putinile, öeldes: “Me võlgneme president Jeltsinile 20. sajandi ühe suurima geopoliitilise heateo, sest tema vaprus ja otsusekindlus augustis 1991 — vanameelsete võimupöördekatse ajal — kuulutasid kadu NSV Liidule kui totalitaarsele reÏiimile ning andsid vabaduse kümnetele miljonitele inimestele.“

Teatavasti on Putin avaldanud vastupidist arvamust, öeldes, et NSV Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

5. juunil Prahas toimunud konverentsil “Demokraatia ja julgeolek” tõdeb Ilves, et praegu ei saa me enam rääkida demokraatia levitamisest, vaid peame rääkima selle kaitsmisest. “Kuid kahjuks just seda peame me tegema. On kätte jõudnud aeg mõista, et ka demokraatiaid endid tuleb kaitsta ning Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidel tuleb mõelda, mida saavad teha demokraatlikesse liitudesse kuulujad, et demokraatlikud riigid väljaspool neid ühendusi võiksid end oma valikutes sama turvaliselt tunda.

Mis puudutab Euroopa Liitu, siis on praegu selgem kui kunagi varem, et Euroopa kaks eesmärki on ühitamatud: Euroopa integratsioon ja leppimine ähvardava Venemaaga.”

27. juunil ütleb Ilves strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuses Washingtonis, et põhiline erinevus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on selles, et idaeurooplased teavad, mis tähendab olla sedavõrd meeleheitel, et ei jää muud üle, kui end sirgu ajada ja vastu hakata. “Ja ma usun, et just see osa Ida-Euroopa hingest ongi vastuvõetamatu piirkondades, kus tahetakse edendada mõnevõrra, ma ei taha kasutada sõna “leplikku”, kuid igatahes mõistvat suhtumist totalitaarsesse riigikorda.”