“Selle peatüki võib tõepoolest lõpetatuks lugeda. Või suisa köite, eepose, odüsseia pealkirjaga “Tagasitulek”. Teades, et meie homne on jätkuvalt lootustest värske,” kinnitas president ja küsis “Aga edasi? Kuhu läheb Eesti nüüd?”

“Mille suunas liikuda, kui pole tarvis tingimata eelnevast eemalduda, ära minna? Me muretseme, et äkki polegi enam eesmärki. Me tellime isegi rahvaküsitlusi, et teada saada, mis see võiks olla,” ironiseeris president, et see on isegi arusaadav.

“Me kõik mõistame, et järgmise inimpõlve pikkune ülesanne ei seisne järjekordse etteantud testi sooritamises. Pelk SKT või palganumbri kasv ei saa olla sihiks. Muidugi tuleb kindlustada igale inimesele väärikas elatustase. Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.

Meid ei peaks enam kummitama okupatsiooniaegne hirm: kas meie, meie keel ja meie kultuur jääb püsima. Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi,” kinnitas ta.