President Ilves IRLi volikogu ees: olen valmis Eestit teenima

 (105)
Lisatud presidendi kõne ja fotod!
President Ilves IRLi volikogu ees: olen valmis Eestit teenima
Foto: Ilmar Saabas

President Toomas Hendrik Ilves ütles täna IRLi volikogu ees, et soovib presidenditööd jätkata, kui ta kandidaadiks seatakse ja riigipeaks valitakse, sest tunneb täit valmisolekut teenida Eesti riiki järgmised viis aastat oma parimas heas tahtes.

"Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttude ehitatud unistustes. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides," ütles Ilves IRLi pressiesindaja teatel.

Ilves ütles volikogule: "Mul pole õigust lükata tagasi tööd, kui tööpakkumiste taga on inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean ning kelle suhe Eestiga on vähemasti niisama kirglik kui mul endal."

Ilves loetles teemad, millega ta plaanib järgmisel ametiajal tegeleda, kui talle selleks võimalus antakse.

Ta soovib toetada kodanikualgatust, suurendada sallivust ja arendada elukeskkonda laiemalt, kinnipidamist õigusriigi põhimõtetest, perede toimetulekut, pingutusi hariduse kvaliteedi tagamisse, hoolimist julgeolekust ja riigikaitsest, rahvusvahelise lepete ja kohustuste täitmist Euroopa Liidus ning Eesti halduskorralduse ajakohastamist.

Vabariigi presidendi kõne Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu istungil muutmata kujul:

"Austatavad Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu liikmed,

mu daamid ja härrad,

head sõbrad.

Sellest saab peagi viis aastat, kui te mind eelmine kord presidendikandidaadina külla kutsusite. Tookord rääkisime Õpetajate maja saalis Eesti ees seisvatest valikutest. Ka sellest, missugused on presidendi võimalused Eestit kaitsta ja esindada, meie riiki ja ühiskonda edasi viia ning koos sellega Eestit suuremaks teha.

Nüüd saame ühiselt teha vahekokkuvõtte ning ma tänan teid selle võimaluse ja küllakutse eest. Ma ütlen "ühiselt", sest lõviosa sellest viiest aastast on Isamaa ja Res Publica Liit kuulunud valitsusse ja koos sellega vastutanud kõigi sel ajal Eestis tehtud poliitiliste otsuste ja valikute eest.

Minu tegevus Eesti riigipeana on olnud avalik, mistõttu ilmsesti puudub ka vajadus teha teile sellest kronoloogilist kokkuvõtet või peatuda presidendiaja olulisimatel sündmustel.

Selle asemel kasutan mulle antud kõneaega mõningate järelduste tegemiseks, millest kavatsen juhinduda oma teisel ametiajal.

Mis saab võimalikuks muidugi juhul, kui mind kandidaadiks seatakse ja mind presidendiks tagasi valitakse.

Mina, omakorda, kinnitan ka teie ees, et olen andnud nõusoleku kandideerida teiseks ametiajaks, kui minu kandidatuuri esitamine kõne alla tuleb.

Mu daamid ja härrad.

Me teame, et viis aastat tagasi ei osanud me ilmselt aimatagi Eestit, Euroopat ja kogu maailma peatselt tabava majanduskriisi kogu ulatust.

Me ei teadnud, et augustis 2008 puruneb meie arusaam Euroopa senise julgeolekukorralduse aluste kestlikkusest.

Me ei suutnud prognoosida, et meie lõimumis- ja hariduspoliitika tegematajätmised, samuti sovetlike mõttestampide elujõud viivad massiliste rahutusteni Tallinna südames.

Mööngem, et viimased viis aastat on seetõttu olnud parasjagu pingelised ja kohati ka rasked. Aga Eesti on saanud hakkama.

Ja ma tahaks väga loota, et nendest raskustest on pikemas perspektiivis olnud Eestile kasu rohkem, kui sündmustevaesest tiksumisest, mille paratamatuks kaasnähteks oleks stagnatsioon ja vigade väljatulemine hiljem, kuid sootuks rängemal kujul.

Kõik need viimase nelja-viie aasta dramaatilised sündmused on sundinud meid mõtlema oma vigade üle, on sundinud leidma uusi lahendusi ja muutma vajadusel kurssi.

Vaid nii saame olla kindlad, et järgmine kriis ei taba meid nii valusalt kui see, mille tagajärgedega võitlevad nii valitsus kui omavalitsused, Eesti ettevõtted, eriti aga peaaegu iga Eesti pere praegu ja kardetavasti veel mõne aja jooksul.

Uskuge mind, see kriis tuleb ja tuleb varem ja teistsugusel kujul, kui oskame arvata või prognoosida. See on paraku üleilmastumisega kaasnev paratamatus.

Täna on Eesti taas tõusufaasis. Eesti kiiret kohanemisvõimet tuuakse eeskujuks mujal Euroopas ja kogu maailmas. Olgu see meile pealegi heaks reklaamiks, mida üks väike riik ei suudaks mingilgi moel ise kinni maksta.

Aga vaid me ise, meie sõbrad, sugulased ja kogu rahvas laiemalt, me ise teame nende otsuste ja sündmuste täit hinda. Ja see poleks üldse Eestile omane mõtteviis, kui hakkaksimegi uskuma, et kõik viimasel viiel, kümnel või ka kahekümnel aastal tehtu oli absoluutselt õige ja maailma parim.

Ma ei kutsu siin kedagi üles ei masendusse langema ega parastades süüdlasi otsima. Ammugi ei taha ma ise samastuda tegelasega tõestisündinud loos, kus üks Eesti mees ilusal maikuu hommikul kole õnnetu moega oli. Ja kui temalt uuriti kurbuse põhjust, siis vastas ta: aga varsti hakkavad päevad jälle lühemaks minema.

Mis iseenesest on ju teaduslikult kinnitatud sulatõsi, kuid pole Eesti suve lühidust ja ilu arvestades siiski põhjus meeleheiteks.

Head sõbrad.

Eelmisel nädalavahetusel üritasin ma president Lennart Meri nime kandval rahvusvahelisel konverentsil analüüsida neid põhjusi, miks osades kommunismi- ja totalitarismi-ikkest vabanenud riikidel on õnnestunud üles ehitada vaba demokraatlik ühiskond, aga osades - et mitte öelda paljudes või enamikus - riikides on läinud teisiti ja üldjuhul halvemini.

Neid põhjusi vaagides ei saa ma jätta tänamata ja tunnustamata meie Põhiseaduse Assamblee liikmete ettenägelikkust ja tarkust. Minu hinnangul on just meie põhiseadus aidanud Eesti rahval oma riiki uuesti üles ehitada ning hoiduda kõigist vigadest ja kiusatustest, mis viivad demokraatia kidumise ja lõpuks hävinguni.

Me meenutame täiesti põhjendatult ja tänutundega nii Eesti Kongressi kui Rahvarinde ja viimase Ülemnõukogu rolli Eesti omariikluse taastamisel. Kahjuks on olnud hoopis vähem juttu Põhiseaduse Assambleest ja selle liikmetest. See on kahetsusväärne lünk, mis tuleb esimesel võimalusel väärikalt täita.

Oma tunnustust meie põhiseaduse sõnastajatele ja austust põhiseaduse kehtestaja - rahva - ees olen väljendanud lihtsal ja ilmselt ka presidendile ainumõeldaval viisil:

olen jätnud välja kuulutamata parlamendis heakskiidu leidnud seadused, mis minu hinnangul on läinud vastuollu põhiseadusega.

Ma tunnustan parlamenti, et enamik neist vetodest pole põhjustanud pikka Kadrioru ja Toompea vägikaikavedu lõppvaatusega Toomemäel.

Mida tahaksin meie põhiseaduse kiituseks esile tõsta?

Eestil on tugev parlament ja selle poolt ametisse kinnitatud tugeva täidesaatva võimuga valitsus ning peamiselt esindusliku rolliga president. Nimetage mulle palun üks tugeva presidendivõimuga endisse sovetiblokki kuulunud demokraatlik riik? Neid pole.

Siit tuleneb ka mu vastuseis ettepanekutele suurendada presidendi võimu ja tugevdada tema mandaati. See lööks tasakaalu paigast. Nii annaks see presidendile voli sekkuda valikuliselt valitsuse ja kaudselt valitud peaministri töösse. Ka siis, kui põhiseadus seda ei luba.

Mõnele populistile oleks loosungites kõnelemine, kõige hea enda ja halva valitsuse arvele kirjutamine kahtlemata meeltmööda. Loodan, et oleme ühel meelel, et selline asjade käik ei oleks Eestile kasulik.

Vaba ühiskond, arukad ja südametunnistusega kodanikud ei otsi vääramatut ainutõde, riiklikult kinnitatud ajalugu, kohustuslikke müüte. Vabad inimesed ei vaja kõva rusikaga isa.

Eestil on proportsionaalne valimissüsteem, mis erinevalt majoritaarsest, "võitja võtab kõik" süsteemist soosib mitmest parteist koosnevaid koalitsioonivalitsusi ning sunnib seetõttu otsima koostööd ja kokkuleppeid.

See lubab vähemasti kriitilistes valdkondades loota järjepidevale poliitikale, selmet kõikuda koos valimistsüklitega ühest äärmusest teise.

Tõsi, praeguses Riigikogu koosseisus esindatud nelja parteiga oleme minu hinnangul jõudnud arvamuste paljusust innustava ja toetava süsteemi kriitilise miinimumpiirini.

Seetõttu oleks Eesti demokraatia tervise huvides minu meelest tark hoiduda mis tahes uutest administratiivsetest sammudest, mis kahandaksid tulevikus uute parteide võimalusi pääseda otsustajate hulka.

Kui rahva tahe ja arvamused ei kõla parlamendis, siis hakkavad nad varem või hiljem, vaiksemalt või raevukamalt kõlama tänavatel. Või, mis eesti meelelaadile ilmselt lähedasem, irdutakse täielikult Eesti poliitilisest diskussioonist ja valimistest. Kumbki ei ole Eestile hea arengutee.

Kolmandaks Eesti senise eduka arengu võtmeks on olnud me üldjoontes erakondadest sõltumatu ametnikkond. See, et ministeeriumides, ametites, maa- ja omavalitsustes peavad valimistulemustest sõltumata töötama oma ala tundvad spetsialistid.

On riike, kus valimiste järel vahetatakse välja peaaegu kõik ametnikud ning kus personalivaliku põhiliseks kriteeriumiks on kuulumine valimised võitnud parteisse. See on kaasa toonud ebakompetentseid otsuseid, võimu kuritarvitamist ja korruptsiooni.

Ka Eesti pole sellest päriselt puhas, õnneks piirdub siiani see kõik peamiselt kohaliku tasandi võimuga.

Kohati oleme seda süsteemi ehitades olnud isegi liiga konservatiivsed ning välistanud teatud elualadel värske vere juurdevoolu väljastpoolt reglementeeritud hierarhiat.

Pean silmas meie välisteenistust, kus Eesti rahvusvahelise haardeulatuse suurenemine ja välisministeeriumi käsutuses olev professionaalne ressurss pole enam ei vajalikus ega ammugi mitte parimas vastavuses.

Ma olen kategooriliselt ja jätkuvalt vastu paljudes riikides viljeldavale tavale käsitleda näiteks suursaadiku kohta sinekuuri või pagendusena poliitiliste teenete või vigade eest.

Aga meil tuleb midagi ette võtta ja midagi muuta, et Eesti huvide eest seisaksid välisriikides, rahvusvahelistes organisatsioonides ja ka välisministeeriumi peamajas sellised inimesed, kes muudes valdkondades omandatud teadmiste ja kogemuste toel neisse ametitesse suurepäraselt sobivad.

Meid on vähe. Isegi siis, kui kõik me talendid Eestisse tagasi tulevad ja ükski andekas enam siit ei lahku, on meid jätkuvalt vähe. Ja andekate inimeste raiskamist või tõrjumist ei saa me seetõttu lubada. Eriti ettekäändel, et meil on nii- või naasugune süsteem, et me oleme alati just nii teinud.

Iga süsteem, ka mingil hetkel parim, kipub aja jooksul ammenduma. Ja siis tuleb süsteemi kas muuta või siis vähemasti kaasajastada.

Põhimõttest, et igas kõrges riigiametis peaks töötama olemasolevaist parim, olen lähtunud ka Vabariigi Presidendina, nimetades, esitades või kinnitades kandidaate ametitesse, milleks põhiseadus riigipead kohustab ja volitab.

Soovin seda joont jätkata ning ootan selles valdkonnas toetust kõigilt, kelle pädevuses on neid kandidaate presidendile esitada või presidendi esitatud kandidaate kinnitada.

Parteipoliitiline mõõduvõtt ja nii-öelda omade upitamine annab parimal juhul vaid lühiajalise kasu upitajale endale. Pikas perspektiivis teeb parimate kandidaatide poliitilistel põhjustel kõrvale lükkamine kahju Eestile.

Erakonna liikme staatus ei ole kindlasti minu silmis puue. Aga see ei ole ka eelis, ammugi mitte arvestuslik alus, millest riigipea oma otsustes peaks lähtuma.

Mu daamid ja härrad.

Minu enda suhe parteide ja päevapoliitikaga on nii teile kui laiemale avalikkusele loodetavasti teada. Olen üritanud end sellest distantseerida ning olen oma valikuid alati üritanud ka põhjendada.

Mind on kritiseeritud selle eest, et ma pole ühinenud mõne ajalehe juhtkirjalise nõudmisega parlamenti ja valitsust hukka mõista.

Mõni ägedam kriitik on järeldanud, et kui president peaministrit Eesti Vabariigi sünnipäeva-aktusel avalikult ei alanda, siis sellist presidenti me ju ei tahtnud, järelikult pole presidenti üldse vaja.

Ma tean ka, et mõnede reformierakondlaste meelest olen ma jätkuvalt aktiivne sotsiaaldemokraat, sotside arvates kuulun ma IRL-i ning mingi osa IRL-i hinnangul pole mu perekonnanimi mitte Ilves vaid hoopis Orav.

Möönan, et selline arvamuste paljusus mulle meeldib, sest käib päris hästi kokku mu valimiseelse lubadusega, tsiteerin,

"president on parteideülene nii sõnas kui teos, pole olemas "presidendiparteid" ega mõne partei presidenti, samuti ei garanteeri president parteide kokkuleppeid". Tsitaadi lõpp.

Selle asemel, mis oli veel viis aastat tagasi me poliitikaelu kahetsusväärne pärisosa, lubasin kujundada presidendi institutsiooni ümber viisil, mis vastab minu hinnangul parimal viisil Eesti põhiseaduse vaimule ja neile väärtustele, millel Eesti seisab täna ja tulevikus.

Näiteks see, et president ei devalveeri kõrgeid riiklikke teenetemärke, annetades neid suurel hulgal oma sõpradele, kunagistele erakonnakaaslastele ja toetajatele.

Eesti riigi teenetemärk on Eesti riigi, kordan - riigi - kõrgeim tunnustus väljapaistvatele ja suurtele inimestele, kelle tegevusest on võitnud kogu ühiskond, kelle teod ja sõnad kogu elu vältel on teinud Eestit suuremaks ja meie riiki paremaks.

Peaks olema suhteliselt keeruline, et mitte öelda suisa võimatu leida Euroopast näidet, kus riigipea on ise teinud parlamendile ettepaneku muuta põhiseadust eesmärgiga kahandada presidendi volitusi.

Minu algatust välistada edaspidiseks vaidlused kaitseväe juhataja alluvuse asjus toetas parlamendi kahe järjestikuse koosseisu kvalifitseeritud enamus. Nüüd peaks kaitseväe juhtimise käsuliin olema täiesti selge.

Koos sellega jäävad loodetavasti igaveseks ajalukku kahetsusväärsed juhtumid, kus kaitseväe juhataja isik sõltub riigipea tujust või üksiku parlamendisaadiku väidetavast näpuharjutusest hääletuspuldil.

Sellised asjad, mu sõbrad, ei ole NATO liikmesriigis lihtsalt kombeks. Sellised asjad kulutaksid meie hindamatut, paljude loobumiste ja ka otseste ohvrite toel saavutatud usalduskrediiti.

Eesti on varsti peaaegu kümme aastat olnud sõjas. Meie kaitseväelased on rahvusvaheliste relvajõudude koosseisus võidelnud missioonidel Iraagis ja Afganistanis. Meie kaitseväelaste professionaalsus ja võitlusvaim on meie partnerite silmis väljaspool igasugust kahtlust.

Olen presidendina ja riigikaitse kõrgeima juhina üritanud anda endast kõik, et kogu Eesti nende meeste vaprust teaks, tajuks ja tunnustaks.

Olen saatnud Paldiskist teele kõik missioonid, pidades seda oma kohuseks. Kui kodanik teenib riiki, siis peab see kodanik ka teadma, et riik seda panust väärtustab. Et riik annab talle parima võimaliku varustuse ja parimad võimalikud sotsiaalsed tagatised.

Ja ma olen ka saatnud viimsele teekonnale neid uskumatult tublisid noori mehi, kelle poole otsustas sõda pöörata oma kõige karmima palge.

Mitte keegi ei suuda leevendada lähedase kaotanud omaste valu. Aga riigipeana olen pidanud iseenesestmõistetavaks pakkuda leinajatele tuge ja tröösti.

Austatav volikogu.

Mu teadlikul soovil mitte sekkuda parteipoliitikasse, saati veel valimiskampaania ajal, polnud paraku määratud tervenisti täide minna.

Nagu te mäletate, pidin aastavahetuse eel võtma seisukoha, kui Kaitsepolitseiamet tuvastas Keskerakonna esimehe tegevuses potentsiaalse ohu Eesti sisepoliitika sõltumatusele.

See oli üks väga vilets hetk nii mulle isiklikult, aga ka peaministrile ja siseministrile. Ja kõige viletsam oli see Kaitsepolitseiameti peadirektorile. Sest oli võimalik ennustada, et sellele vastikule informatsioonile lüüakse niikuinii poliitilise ärategemise tempel.

Aga seda kõike maha salata ja seisukohta mitte võtta polnud võimalik. Vastasel korral läinuks ma presidendina vastuollu oma ametivandega, kaitsepolitsei aga oma kohustusega tagada Eesti julgeolek.

Ma mõistan inimlikult Keskerakonna parlamendifraktsiooni meelekibedust. Olen ise istunud Riigikogu liikmena opositsioonis. Tegusale poliitikule on see tõeline piin, eriti juhul, kui see kõik kestab aastast aastasse ja ühest valimistsüklist järgmisesse.

Mul on olnud Keskfraktsiooni esindajatega töine läbisaamine ning olen nende konstruktiivset käitumist majanduskriisi ajal ja pealesunnitud kärpe-eelarvete menetlemisel korduvalt ka tunnustanud.

Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku; peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on erinevatel põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem.

Aga nad pole seetõttu kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endile kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid.

Head sõbrad.

Minu teadlik ja rõhutatud distants parteipoliitikast ning koos sellega ka valimistel täiesti legitiimselt mandaadi saanud valitsuse valikutest ei tähenda eemalseismist olulistest sisepoliitilistest küsimustest. Kõigest sellest, mis kujundab Eesti homset päeva.

Oma seisukohti ja soove olen väljendanud sadades kõnedes ja kohtumistel erakondade, parlamendi ja valitsuse liikmetega.

Viis aastat tagasi sõnastasin presidendile kohustuse kaardistada pidevalt Eesti asukohta muutuvas maailmas ning algatada diskussioone teemadel, mille lahendamisest sõltub meie rahva ja riigi edasine käekäik.

Pole paraku minu otsustada, kas neid arutelusid oli piisavalt või vähe. Või ehk koguni sedavõrd palju, et teemade fookus kippus hägustuma.

Kas mulle olulised teemad läksid üldsusele korda või mitte? Kas me oleme täna paremad, suuremad ja targemad kui viis aastat tagasi?

Ma loodan seda, aga selle hinnangu peavad andma teised.

Lubage mul siiski põgusalt markeerida teemasid, mida olen pidanud oluliseks presidendina esile tõsta ning millega kavatsen võimalusel jätkata ka teisel ametiajal.

Esiteks, Eesti suurim ja siiani veel mitte parimal viisil kasutatud potentsiaal peitub meie oma vabade kodanike omaalgatuslikus tegevuses. Toimiv, riigi poolt igati soodustatud ja toetatud vabasektor, kõigi meie kaaskodanike õigus end vabalt teostada, on vaba ühiskonna ja rahva võimu kindlaim tagatis.

Mida rohkem tunneb kodanik, et ta ise saab midagi ära teha, seda vähem on temas riikliku ettehoolduse õigustatud ootust, mis on nii mõnestki riigist teinud kodanikke teeniva partneri asemel hoopis hoolekandeasutuse.

Mida rohkem tunneb kodanik, et temast endast midagi sõltub, seda vähem on õpitud abitust ja pimedat usku Suure Juhi võimesse kõik probleemid ainuisikuliselt ja kohe ära lahendada.

Teiseks, Eesti edasine hea käekäik sõltub ainult sellest, kas Eesti kodanikel, kõigil Eesti elanikel ja Eesti sõpradel jätkub kannatust, tahet ja unistusi oma tulevik Eestiga siduda.

Eesti peab elukeskkonnana olema piisavalt ahvatlev, samas salliv ja sõbralik, et siin elamist võetaks pigem hiilgava võimaluse kui vastutustundest lähtuva kohustusena.

Kolmandaks, Eesti ettevõtlus vajab vankumatut kinnipidamist õigusriigi põhimõtetest, ideede ja lahenduste ausast ja läbipaistvast konkurentsist, mitte aga hämaraid ja korruptiivseid tehinguid, kus näiteks riigihangete võidu eest oodatakse vastutasuks annetusi või altkäemaksu.

Eesti majandusruum peab olema avatud meie enda ettevõtjate ja välisinvestorite vajadusi rahuldavale rahvusvahelisele lennu- ja rongiliiklusele. Ja Eesti ettevõtted peavad olema avatud maailma parimatele ajudele.

Me taristu peab olema tugev ja siht selge, sest madalad maksud, odav tööjõud ja idaturu ihalus olid eilse, mitte homse päeva konkurentsieelised.

Neljandaks, me ei saa tunda täit rõõmu kasvavast sündimusest ja kahanevast suremusest enne, kui meie - riik, omavalitsused, üksikisikud - pole teinud kõike enesest olenevat nende enamate elude kvaliteedi parandamiseks sünnist surmani.

Ükski poliitik ei saa tehtuga rahul olla enne, kuni Eestis on arvestataval hulgal puudust kannatavaid lapsi ja peresid; kuni me ei suuda tagada eakatele nende eluõhtul inimväärset hoolekannet. Mis tähendab hooldushaiglate kõrval alati ja ennekõike pigem elementaarset hoolivust ja südamesoojust.

Viiendaks, haridus, täpsemalt meie haridussüsteem lasteaiast kuni doktoriõppeni ja sealt edasi teaduspoliitikani. Me ei saa ega tohigi taotleda vähemat kui seda, et Eesti noorte esimene eelistus kõrgkooli valikul oleks Eesti ülikool.

Meie kõigi kohustus ja vastutus on pakkuda oma võimekatele noortele parimaid õppetingimusi, tuues selleks Eestisse parimaid teadlasi ja õppejõude.

Kuuendaks, julgeolek, sealhulgas küberjulgeolek ja laiapõhjaline riigikaitse. Ajateenistus on üha enam auasi, mitte tüütu ja tarbetuna näiv kohustus. Küllap olete minuga nõus, kui ütlen, et lõpuks ometi oleme saavutanud selle, et ühiskond mõistab ajateenistusest kõrvalehiilija hukka, ühiskond tunneb uhkust ajateenijate, kõikide kaitseväelaste ja kaitseliitlaste üle.

Reservväelaste õppustel käies, meie ohvitseridega suheldes ja kuuldes partneritelt kiidusõnu Eesti kaitseväe kohta, ongi võimalik vaid uhkust tunda.

Seitsmendaks, oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmetena tõestanud end riigina, kes täidab enesele võetud kohustusi, austab reegleid ja kokkuleppeid. Me ei hiili neist kõrvale ega otsi ettekäändeid kohustuste täitmata jätmiseks.

See annab presidendile, valitsusele ja teistele, kes Eestit esindavad, õiguse olla nõudlik. Kui meie suudame täita stabiilsus- ja kasvupakti nõudmisi, siis peaksid seda tegema ka teised.

Loomulikult aitab Eesti neid, kes on jäänud hätta. Ka meie oleme vajanud ja võime ka edaspidi vajada oma partnerite ja liitlaste solidaarsust.

Ent kui meil on ühtne siseturg, ei saa me kuidagi leppida näiteks sellega, et ühelt poolt aitab Eesti hädast välja meist rikkamaid riike, teisalt naudivad abi saajad kolm korda suuremaid põllumajandustoetusi kui Eesti talupidajad. Seda olukorras, kus seadmete ja kütuse, putukatõrje, väetiste ja seemnete hinnad on kõikjal Euroopas peaaegu võrdsed.

See on vaid üks näide, kus teen presidendina kõik selleks, et Eesti häält oleks alati kuulda.

Meilt tahetakse õppida ja meie arvamust kuulata. Olgu selle tõestuseks näiteks Euroopa Komisjoni ettepanek, et hakkaksin juhtima Euroopa Liidu e-tervise töörühma. Või see, et igast kümnest kutsest kõnelda mõnel rahvusvahelisel konverentsil või prominentses mõttekojas saan ajapuuduse tõttu vastu võtta vaid mõne.

Kaheksandaks, Eesti halduskorraldust, avalike teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti käsitledes oleme kuritarvitanud ettevaatlikkusele manitsevat vanasõna. Oleme üheksa korra asemel vist juba sada korda mõõtnud, kuid lõikamiseni pole veel jõudnud.

Eesti haldusterritoriaalne korraldus, riigi ja kohaliku võimu vastutus ning ülesannete täitmiseks ette nähtud raha ja selle allikad ei ole enam ammu tegelikkusega kooskõlas.

Seda ebakõla ei tunne omal nahal meie siin saalis ega parlamendis ega valitsuses. See väljendub paljude Eesti äärealade elanike äratundmises, et oma riik on nii füüsiliselt kui tunnetuslikult kaugeks jäänud.

Ja veel: uuesti täiskasvanuks saanud riigina ei saa me enam otsida õigustust oma vigadele ja tegematajätmistele Eesti traagilisest minevikust. Kuid Eesti minevik pole unustamiseks. See on uurimiseks ja teadvustamiseks nii siin kui mujal maailmas.

Mul on hea meel, et kolme aasta eest minu poolt ellu kutsutud Mälu Instituut on asunud süstemaatiliselt uurima Eesti NSV hilisperioodi sündmusi, nende põhjuseid ja tegelasi.

Mu daamid ja härrad.

Lõpetuseks küsimus, mida mulle on korduvalt esitatud - miks tahab Toomas Hendrik Ilves veel viis aastat presidenditööd teha?

Mu ametiaeg on sisaldanud kümneid ja sadu ülevaid hetki, mil tunned sisimas ja koos oma rahvaga uhkust selle üle, kes me oleme ja mida me suudame.

Ma olen tänulik ja uhke võimaluse eest olla Eesti riigi president. Ja kui ma peaksin saama toetuse teiseks ametiajaks, siis tunnen täna täit valmisolekut teenida Eesti riiki järgmised viis aastat oma parimas heas tahtes. Ja taotleda koos teiega neid sihte, millest äsja rääkisin.

Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest.

Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata.

Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada.

Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides.

Ja üks asi on mulle alati selge olnud ja olen sellest pea eranditult kinni pidanud:

mul pole õigust lükata tagasi tööd, kui tööpakkumise taga on inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean ning kelle suhe Eestiga on vähemasti niisama kirglik kui mul endal.

Ma tänan."