President Ilves: Eestis on irooniat rohkem kui üheski teises kultuuris
„Kui ma töötasin suursaadikuna Washingtonis, tulid inimesed ütlema, et hei, sina oledki see kikilipsusaadik Eestist. Keegi poleks mind tavalise lipsu järgi ära tundnud. See oli hea asi, omamoodi kaubamärgi loomine,“ ütleb Ilves intervjuus Soome ajalehele Helsingin Sanomat.
Mingil hetkel märkas Ilves, et tema tavalised lipsud on moest ära läinud. Tänapäeval on tal ainult kikilipsud.
„Need on muuseas naeruväärselt kallid! Brooks Brothersis peab sellise pisikese riidetüki eest välja käima 50 dollarit, mis on täiesti absurdne,“ ütleb Ilves.
Ilves külastas nädalavahetusel Helsingi raamatumessi, mille teemamaa oli Eesti. Sügisel ilmus Ilveselt soome keeles raamat „Omalla äänellä“ („Oma häälega“), milles olevad tekstid toovad esile teravasõnalise diskussioonialgataja, isegi provotseerija.
Kui Ilves kõneleb, õnnestub tal isegi oma PR-pealik Toomas Sildam segadusse ajada.
„Suur osa minu huumorist põhineb keelel ja inimesed ei saa tihti minu naljadest aru,“ nendib Ilves.
Palve peale räägib president ühe oma lemmiknaljadest. Algselt esitas selle 1840. aastatel Briti kindral Sir Charles Napier. See on seotud Pakistani Sindhi provintsi vallutamisega ja inglisekeelse sõnaga sin, mis tähendab pattu. Sama kõlaga sõnad lähevad anekdoodis segamini.
Tõlgituna nali ei tööta. Aga see pole põhjus, miks kõrval istuv Sildam Soome ajakirjaniku silme all toolis niheleb.
Lisaks lipsudele peavad mõjukad isikud sageli ka oma väljaütlemisi sirgeks sättima.
„Kahjuks teen ma pidevalt iroonilisi avaldusi, millest inimesed valesti aru saavad. Poliitiku jaoks on see väga ohtlik, sest ajakirjanikud võtavad neid täht-tähelt,“ ütleb Ilves.
Presidendi arvates kasutatakse Eestis irooniat rohkem kui üheski teises kultuuris, millega ta tutvunud on.
„Mulle meeldis näiteks New York, sest seal on väga põnev. Võisid lihtsalt hüpata metroo peale ja jõuda kuhugi, kunstigaleriisse või pungikontserdile,“ jutustab Ilves.
Helsingin Sanomat tunneb huvi, kas on kohti, mis Ilvesele ei meeldi. President vastab küsimusele, tehes avalduse ühe lähedal asuva suurriigi kohta. Kõrval olevas hommikusöögilauas niheletakse jälle.
„See oli nali, aga kahjuks ka tõsi!“ ütleb Ilves.
Aga tõsiselt rääkides: „Mulle ei meeldi kohad, mis ei ole demokraatlikud, kus ei ole sõna- või arvamusvabadust. Sellistes kohtades tunnen ennast halvasti. Mul oli halb olla ka Eestis 1984. aastal, samuti nagu Ungaris. Mulle ei meeldi kohad, kus inimesed kardavad valitsust. Sellest tekib halb enesetunne ja halb tunne ei ole ainult intellektuaalne, vaid ka füüsiline. Mul tekkis selline tunne näiteks Gaddafi-aegse Liibüa puhul,“ ütleb Ilves ja kinnitab oma sõnu oksendamist imiteeriva liigutusega.
Töö pärast elab Ilves Tallinnas, aga tema kodu on Lõuna-Eestis. Pärast 20 aastat on president talukoha korda saanud ja teised on selle pärast kadedad, nagu Põhjamaades kombeks on.
Sest talu on saanud liiga uhke, kirjutab Soome ajaleht.
