Presidendi isik kehastab suuremal või vähemal määral teda valinud rahva arusaamu, tõekspidamisi, käitumisnorme ja püüdlusi, kirjutab ajakirjanik Juune Holvandus Eesti Päevalehe arvamusküljel. “Inimesed peavad tundma, et president on üks meie hulgast, meie rahvuskehandist. ”

Pärast N. Liidu lagunemist tekkiski autori sõnul küsimus: kes kehastab meie rahvast? “Toona jäid tagaplaanile sellised märksõnad nagu väliseestlane (Rein Taagepera) ja naine (Lagle Parek). Kõige paremini kehastas iseseisvumise ideaali Lennart Meri — andekas, haritud, paljureisinud, hellitatud, särav.”

Rüütel seevastu kehastas Holvanduse sõnul praktilise hariduse saanud tasakaalukat maapoissi, kes reaalsuse piirides ajas tublit asja. Tõik, et Rüütel oli esikommunist, ei ole iial tema valijaskonda häirinud.

Päris kindlasti sümboliseerib üht osa rahvuskehast väliseestlane, nendib Holvandus. “Lõpuni mõistetamatut väliseestlast on peetud põhjendamatult rikkaks, tema võimalusi millegipärast avaramaks, haridust konkurentsivõimelisemaks.”

Nüüd on jõudnud kätte väliseestlase aeg kehastada rahva kolmandat aktuaalset aspekti, kirjutab Holvandus. “Rein Taagepera oli presidendikandidaat aastal 1992, kuid tema aeg polnud käes. Tegelikult näitas see otsus rahva elujõudu — kõigepealt saagu presidendiks üks siin olnuist.”

Jaan Manitski on autori meelest kahtlemata tuleproovile paremini vastu pannud. “Nüüdseks on tal juba arvestatav Eestis elamise kogemus — nii viieteistkümne aasta tagusest ministeeriumist kui ka tavalisest rannarahvast. Ärikliimast samuti. Ent kui Jaan Manitskil on radikaalseid kavatsusi, ärgu ta parem kandideerigu! Väliseestlane ei tohi trendi häirida. Vaja on kõik kompleksid ausalt läbi elada ja mitte ajast ette rutata.”

Kas tahame kunagi näha ka naist riigivankri ees, pärib Holvandus. Lõunanaabrid lätlased ühitasid oma valikus just märksõnad välislätlane ja naine. “Millised oleksid Eesti väljavaated? Riina Kionka? Või on ta liiga tulise loomuga, et siinset nõukavärki lõputult välja kannatada?”