Ilvese tänavune kõne oli üldjoontes ootuspärane, keskendudes majanduskriisile. Ainsana võiks üllatavaks pidada seda, et president tunnistas oma vigu: ta ei talitsenud usku kujutelma, et majanduskasv jääb igavesti kestma. Mõnevõrra sügavamat mõtteainet võiks pakkuda Ilvese arutlus ohus oleva demokraatia üle.

Aasta suurima peo eeskava koostajad soovisid meeldida nähtavasti kõigile ning segasid isamaalikke noote tänapäevaste rütmide ja tõlgendustega, ei puudunud isegi akrobaadid. Apse tuli siiski ette: mõni laulumees ei teadnud peast sõnu, teine ei pidanud viisi. Kava peamine eesmärk paistis olevat iga hinna eest põnevust ülal hoida: tulemuseks küll kirev ja vaheldusrikas, aga kaootilise üldmuljega tervik.

Tõelisi üllatusi pakkusid presidendipaari külalised. Kollane meedia sai oma pommuudise klounaadi korras keskerakondlase Lauri Laasi käevangus vastuvõtule ilmunud seltskonnatibi Liis Lassi näol. Täiesti ennekuulmatuks tuleb pidada ka värdjaskandaali ja majoneesitšekkidega avaliku hukkamõistu osaliseks saanud Jaan Kundla peoleilmumist. Mittemõistvaid kulmukergitusi ajendab Evelin Ilvese juuksuri kutsumine. Rääkimata Evelin Ilvese kleidist, mis püsib moepolitsenikel hambus ilmselt pikka aega.

Kõnekas on aga ka see, kes kutsutuist aasta prestiižikaima peo kutse kasutamata jätsid. Tähele tasub panna, et tulemata jättis suur hulk kultuuritegelasi: Tõnu Õnnepalu, Tõnis Mägi, Arvo Pärt, David Vseviov, Marju Lauristin, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Aarne Üksküla. Kui presidendiks sai Ilves suuresti just tänu kultuuriinimeste toetusele, siis tänaseks paistab vaimueliit ta hüljanud olevat.