Tallinna TV endine juht väntas "poolpühak" Edgar Savisaarest teatraalse eluloofilmi
Täna avaldas Tallinna Televisiooni endine juht Toomas Lepp internetiavarustes dokumentaalfilmi "Ülestõusmine", mis maalib Edgar Savisaarest pildi kui suurest poliitilisest märtrist, kelle viimased aastad on kulunud võitlusele lihasööjabakteri, poliitilise kiusu ja parteisisese väljasöömisega.
"Sa-vi-saar! Sa-vi-saar! Sa-vi-saar!"
Pressifotograafide klõpsiv tunglemine ja skandeeriva rahvamassi kitsendav surve on tema jaoks kodukeskkond. Edgari nägu hiilgab rahulolust. Mõned kaadrid hiljem lehvitab ta pressile Winston Chruchilli stiilis "rahu-märki", nägu endiselt põhjanaela kombel säramas.
Tegemist on meenutustega ajast, mil poliitik omas veel mõjuvõimu.
Kontrastina tuuakse filmi esiminutitel lähivõttena välja aga tänane reaalsus: Hundisilma talu suveidülli keskel vaikselt kõbisev kark ja vaevamisi liikuv kunstjalg. Sellele järgnevad puu tagant salamisi filmitud kaadrid proteesiga tasa, ent jõuliselt edasi rühkivast Savisaarest, seljatagune valvatud ratastooli talutava noore naise poolt.
"Minu asi ei ole veel ära lõpetatud. Minu asi veel on ajada ja inimesed usuvad minusse. Muidugi ma siis püüan nende eest seista," on põimitud konteksti 2011. aastal musta ülikonda ja punast lipsu kandnud Savisaare sõnavõtt. Väga sümboolne.
Savisaare kõrvutamine Kristuse imedega
Juba teose nimi lõimib endise tipp-poliitiku ja ajaloolise figuuri religioossusega: Savisaare tagasisööst poliitilisele maastikule peale pea surmavaks osutunud lahingut lihasööjabakteriga annab filmitegijate silmis Jeesuse ülestõusmisele sarnase mõõtme vast välja küll.
Ristiusulist maiku annab väheke juurde ka kord Hundisilma talu õnnistanud Tallinna praost Jaan Tammsalu, kes peab Savisaare paranemist ja elujõudu... imeks.
"Kaheldamatult sellised väljatulekud on ime. Ja need on kõnekad imed," märgib ta filmis. "Need, kes selliseid asju normaalseks peavad... Või lihtsalt ühe inimese teeneks - ses mõttes, et tal on visadust koomas olles - see inimese visadus ei mängi rolli. See oli ime." Tammsalu lisab veel otsa, et sajad ja tuhanded inimesed üle Eesti olla palvetanud tol kriitilisel perioodil Savisaare koomast väljumise nimel.
Tundub, et poliitikul on seega üks imetegu kirjas. Nüüd tuleb jääda ootama teist, siis saab ühel ilusal päeval ehk ajaloolise suurkuju ka pühakuks kuulutada.
Invaliid versus poliitiline provokatsioon
Teose narratiiv on selge: vana, väeti ja põdur Edgar on taaskord kujunenud kõrvaldamist väärivaks sihtmärgiks.
Meenutatakse aegu Rahvarinde päevilt, mil Savisaar taheti Nõukogude Liidu ladviku poolt füüsiliselt eemaldada, kõrvutades seda käesoleva kümnendi kohtuprotsessiga, millest Savisaar tänu taibukale kaitsjale Nääsile edukalt väljus.
Nii Savisaare lähedane kaastööline Paavo Pettai kui ka ajaloolane Margus Kiis peavad toda kohtuprotsessi poliitiliselt motiveeritud ristisõjaks Edgari suunas. Nende seisukoht: jäänuks poliitik tasakesi Hundisilmale, polnuks protsess talle kaela kukkunud.
"Minu jaoks on see tähelepanuväärne, et kolm kõrge kvalifikatsiooniga prokuröri ei saanud piisavalt tõendeid kokku, et haigele ühe jalaga invaliidile koht kätte näidata," sõnas Savisaar filmi lõppedes. "Pigem läks vastupidi."
Reedetud "oma tüdruku" poolt
Traagika ei lõppe pelgalt jala kaotamise, elu eest võitlemise ega kohturuumi-kiirabi auto vahet seilamisega. Nüüd tuleb mängu ka reedetuks saamise asjaolu.
Jutt käib ilmselgelt Kadri Simsonist. Teda on filmi jooksul mängu toodud mitmeid kordi - seda NO99 lavastuse lõikude läbi, kus ambitsioonikas ja võimuihar naine plaanib suure juhi mahavõtmist.
Savisaar on ta ristinud härdalt "minu tüdrukuks", võrreldes tema ja Simsoni vahel juhtunut Helmut Kohli ja Angela Merkeli vahel toimunuga. "Kui ma õigesti mäletan, ei tahtnud Kohl Merkelit oma matustele lasta," märkis Savisaar, andes mõista, et sama positsioon on tema silmis ka Simsonil.
"Teatrit NO99 ei ole enam. Kohus on oma sõna öelnud."
Filmi jooksul tuuakse pidevalt esile 2015. aastal etendunud NO99 muusikali "Savisaar". Prohvetlik lugu leiab käsitlemist vaenuliku nurga alt.
Lõputiitrites on toodud välja järgmine:
Täname Edgar Savisaart ja kõiki teisi filmis esinenuid ajalooliste faktide mõtestamise eest.
Teatrit NO99 ei ole enam.
Kohus on oma sõna öelnud.
Kõlab, justkui ideoloogiliselt puhas teos, või mis?
