Pomerants kommenteeris, et eelnõus on tõepoolest üheks arengusuunaks määratud maapõuealaste uurimistööde süsteemne korraldamine. "See on vajalik selleks, et me teaksime nii oma ressursside potentsiaali - mis meil olemas on, mida sellest teha saab ja milline on kaasnev lisandväärtus - kui ka nende kasutamisega seotud ohte - negatiivsed mõjud looduskeskkonnale," kommenteeris Pomerants.

Uurimise juures ei olnudki tema sõnul siiani probleemiks niivõrd keeld midagi uurida, kui riigi prioriteetide ja initsiatiivi puudumine. "Pigem oli uuringute tegemise roll eraettevõtete kanda, mis tekitas elanikes vastuseisu, kuna eraettevõtte puhul eeldati, et igasugusele uuringule järgneb alati keskkonnakasutus," lisas Pomerants.

Üks teravamaid küsimusi puudutab fosforiidi kaevandamise võimaluste uurimist. Kui Keit Pentus-Rosimannus oli isegi uuringute vastu, siis Pomerants on korduvalt leidnud, et vähemalt uurima fosforiiti peaks. Kas uus dokument muudab fosforiidi uurimise lihtsamaks?

Dokumendis ei ole Pomerantsi sõnul eraldi rõhutatud ühegi ressursi uurimise vajadust, kuid ei ole ka ressursse välistatud. Uurimistööde kava koostatakse eraldi dokumendina. Samas ei maapõuepoliitika põhialused ega ka koostatav uurimistööde kava ei anna Pomerantsi sõnul otseselt õigust konkreetsete välitööde, näiteks puurimise, tegemiseks. Selleks on igal konkreetsel juhul nähtud ikkagi ette eraldi load.

Kaevandamine kergemaks

Samuti on üheks uue maapõuepoliitika eesmärgiks kaevandamise kergendamine, sest seni oli omavalitsustel liiga kerge kaevanduste rajamist takistada näiteks planeerimismenetlustes ja ehituslubadega seoses isegi siis, kui keskvalitsus on otsustanud kaevandamist lubada.

"Täiendavalt tuleks tegevuste lubamisel rakendada one-stop-shop põhimõtet, millest lähtuvalt tegevuse lubamiseks antakse võimalikult suures ulatuses tegevuse erinevate aspektide jaoks load ja kooskõlastused ühest kohast ja ühes menetluses. Hilisemad tegevusega seonduvad täiendavad menetlused ei tohi väga mõjuva põhjuseta tegevuse elluviimist takistada," seisab seetõttu maapõuepoliitika põhialuste seletuskirjas.

Otseselt omavalitsuste rolli vähendamist dokumendis Pomerantsi sõnul siiski ette nähtud ei ole. "Sisuliselt sama olukord kehtib ka praegu, et maavarade uuringu- ja kaevandamiselubade andmisel võib vabariigi valitsus otsustada loa andmise ka siis, kui kohalik omavalitsus sellega nõus ei olnud. Pigem on soov selles küsimuses suurendada õigusselgust selliselt, et pärast vabariigi valitsuse otsust ei oleks ilma mõjuva põhjuseta võimalik maavara kasutamise alustamist teistes menetlustes takistada," selgitas Pomerants.

Omavalitsustele jätkatakse ka tulevikus maapõuekasutusest laekuvate tulude suunamist. See on dokumendis kirjas eraldi arengusuunana.

Mahajäetud alade korrastamine

Üheks probleemiks on praegu, et mahajäetud karjääre ei korrastata peale kaevandamise lõppu. Korrastamata alade mahajätmise vältimiseks on ka praegu Pomerantsi sõnul maapõueseaduses mitmeid sätteid. Muuhulgas on keskkonnaametil võimalus olenevalt olukorrast rakendada sunniraha või asendustäitmist.

"Probleemiks on olukorrad, kus loa omanik on jätnud korrastamistööd tegemata ja muutunud maksevõimetuks. Sellise probleemi lahendamiseks on ka mitmeid võimalusi. Näiteks võiks korrastamine toimuda võimalikult suures ulatuses paralleelselt kaevandamisega, mis vähendab karjääri hülgamisel vajalike korrastamistööde mahtu. Korrastamise tagamiseks on võimalik kehtestada lubade omanikele ka tagatisraha maksmise kohustus kaevandatud, kuid korrastamata ala eest või mingi kindlustuslahenduse omamise nõue," kommenteeris Pomerants. Täpne lahendus vajab veel eraldi arutelu.

Maapõuepoliitika põhialuste näol pole tegemist seadusega, mis kohe midagi muudaks. Selles dokumendis on Pomerantsi sõnul määratud arengusuunad, mis tuleb üle kanda madalama taseme arengudokumentidesse, nagu arengukavad, ja arvestada neid õigusaktide, näiteks seaduste, kujundamisel.

Liitu