Rahvaliidu esimees Villu Reiljan põhjendas oma tagasiastumist maa-ameti skandaali ilmsikstulekul sõnadega, et „tagasiastumisel oleks jumet, kuna see mõjuks hästi tema erakonna valmistumisele valimisteks“. Rahvaliidu ministritele on kahjuks saanudki kombeks astuda tagasi valedel motiividel, kuigi antud skandaalis on tagasiastumine igati õigustatud.

Praeguse skandaali keskmes olevad maaküsimused pole tegelikult segi mitte ainult maa-ametis, vaid ka ministeeriumides ja omavalitsustes. Põllumajandusministeerium näiteks rendib Rahvaliidu liikme, endise põllumajandusministri, Aavo Mölderi poolt juhitud ja omandis ettevõttele Tartu Agro AS 3089 ha riigi omandis põllumaad hinnaga 25,9 kr/hektar, mis on tänasest turuhinnast ligemale 30 korda soodsam. Ja selline leping on sõlmitud 25 aastaks!?

Teatavasti astus ka Rahvaliidu ekspõllumajandusminister Tiit Tammsaar 2004. aasta aprillis tagasi riigi viljareservi varguse tõttu, mis tegelikult pandi toime juba Ivari Padari ja Jaanus Marrandi põllumajandusministriteks oleku aegadel. Padar tunnistas isegi avalikult, et Tammsaar astub tagasi just vastutuse eest põgenedes.

Tiit Tammsaare tegelik tagasiastumise põhjus oli aga soov pääseda nn suhkrutrahvi vastutusest, kuna selleks ajaks oli juba ilmnenud põllumajandusministri suutmatus seda vältida. Rahvaliidu minister polnud nimelt suuteline välja töötama põllumajandusturu korraldamise meetmeid, et ohutult ühineda Euroopa Liidu ühtse turukorraldusega. Seda kinnitavad nii Riigikontrolli, kui ka rahandusministeeriumi auditid.

Eile selgus siis Tallinna halduskohtu otsusega, et põllumajandusministri käskkirja alusel maksuameti poolt firmale Altromax Grupp esitatud üleliigse suhkru laovaru omamise eest esitatud maksunõue summas 123,3 mln krooni on õigustühine.

Varasemalt on riigikohtu halduskolleegium tühistanud ka maksuameti nõude firma Hadleri Toidulisandite AS vastu summas 2144 krooni. Riigikohus on samas märkinud, et Tiit Tammsaare poolt algatatud üleliigse laovaru tasu seadus on vastu võetud kiirustades ja hilinemisega.

Põllumeeste Kogu juhtis augustis avalikkuse tähelepanu asjaolule, et Eesti riik on esitanud suhkru ja muude toidukaupadega spekuleerinud firmadele üleliigse laovaru omamise eest trahvi kompenseerimise kogunõude vaid summas 318 miljoni krooni, samas kui Euroopa Komisjoni nõue Eesti riigi vastu on ligemale 850 miljonit krooni. Kuidas saab EL-i ühtses õigusruumis levida kaks erinevat käsitlust üleliigsetest laovarudest?

Ka Rahvaliidu poolt väljamõeldud „moosikampaania“ on osutunud alati „juriidiliselt korrektselt“ tegutsevas Eestis Euroopa Komisjoni vastu juriidiliselt ebakorrektseks. Moosikampaanial on olnud ka teine pool. Sellega võttis Rahvaliit ise aluse esitada sensitiivsete kaupadega spekuleerinud firmadele trahvinõudeid kogusummas 530 miljonit krooni. Kas see oligi nii mõeldud?

Täna on juba reaalne oht, et kogu 1-miljardi kroonine suhkrutrahv jääbki maksumaksja kanda. Selle eest vastutama panna pole aga enam kedagi. Selle eest peaks aga vastutama Rahvaliit. Tänasel rahvaliitlasel ja riigikogu liikmel Jaanus Marrandil oli võimalus sellele probleemile otsida lahendus Euroopa Liiduga läbirääkimiste põllumajanduspeatüki sulgemisel 2002. aasta teises pooles. Tammsaare roll oli välja töötada EL-iga liitumiseelsed põllumajandusturu korraldamise meetmed, et vältida turumoonutusi ja ebaseaduslike spekulatsioone. Ka praegune põllumajandusminister Ester Tuiksoo ei esinda Eesti maksumaksjate huve.

Rahvaliit pole põllumajandussektori juhtimisega hakkama saanud, mistõttu tuleks võtta poliitiline vastutus ja valitsusest lahkuda. Kui ise ei märgata seda teha, lasub selline riigimehelik otsustuskohustus täna Reformierakonnal.