Enamasti valitaksegi sõpruslinnu teistest riikidest ja see on ka mõistetav, kuna on ju huvitav lävida inimestega, kel veidi erinev kultuuritaust. Kuid mitte alati pole selline valikuprintsiip põhjendatud, sest koostööpartneritena võivad üksteisele palju pakkuda ka samasse riiki kuuluvad linnad.
Tallinn majandus- ja finantstsentrina on kujunenud Eesti peamiseks tõmbekeskuseks. Siia on koondunud valdav osa riigi akadeemilisest- ja loovpotentsiaalist, majanduskogemusest ja rahvusvahelisest suhtlusest. Tallinn on ka Eesti kõige kosmopoliitsem piirkond ja seda mitte üksnes rahvusvähemuste arvelt, kes siin oma kodu on leidnud, vaid ka eestlaste näol, keda saatus on toonud Tallinna Mulgist ja Saarest, Setomaalt ja Haanja kuplite vahelt. Ka see on Tallinna rikkus, mida kahjuks ei osata sageli vääriliselt hinnata.
Oleme tihti enam valla Helsingi, Brüsseli ja Wachingtoni, kui Valga või Võru suunal. Me otsekui ei adukski, kuivõrd oluline on Eesti tagamaa, mis paljuski määrab Tallinna eduloo; ei tahaks tunnistada, et ilma tublide Võrust, Valgamaalt ja mujalt pärit esimese põlve tallinlaste jääksime kindlalt jänni.
Iga kolmas Eesti elanik on tallinlane ja veel 100 tuhat töökat eestlast on oma kodu loonud naabervaldadesse. Ometi on ka väiksematel linnadel pakkuda Tallinnale kogemusi ja teadmisi, millest siin globaliseeruva kosmopoliitluse rutus vajaka jääb. Eesti väikelinnades langetatakse jahmatavalt julgeid otsuseid, toimuvad rahvusvahelise kaaluga sündmused, millest me meedia pealinnakesksuse tõttu kahjuks ei kuule. Eesti peaks rohkem ühte hoidma, kui seni oleme osanud, leidma ühised huvid, mis aitavad seista sõpradena kõrvuti, sest eesmärk on sama nii Tallinnas, Valgas, Võrus, kui Otepääl – hoida oma riiki, rahvast ja kultuuri, muuta meie kodumaa kohaks, kust ei lahkuta, vaid kus elatakse, armastatakse ja kasvatatakse lapsi, kellest saaksid tegijad uues paremas ja väärikamas Eestis.
