“Ilmselt on praegu üldse vara anda põhjapanevat hinnangut Ilvese tegevusele, kuna möödas on ju kõigest üks aasta. 1993. aastal ei osanud ka keegi arvata, millisena Lennart Meri lõppkokkuvõttes eestlaste hinge ja südamesse jääb,” kirjutab Saarts Eesti Päevaleht Onlines.

Saarts meenutab, et Ilvese puhul kardeti seda, et temast saab praeguse kolmikliidu parteide suuvooder, kuna just need erakonnad temast presidendi tegid. “See kartus pole realiseerunud.”

“Aprillisündmustes positsioneeris Ilves end, mitte vaid eestlaste presidendina, vaid kogu Eesti presidendina, öeldes selgelt välja, et tema oleks näinud valitsuse poolt kompromissialtimat käitumist. Meenutagem ka äsjast Allar Jõksi juhtumit, gaasitoru ümber toimunut — ka neil juhtudel polnud kahtlust, et president väljendas terve mõistuse häält, mitte ei hakanud mõne partei hüpiknukuks.”

Ilvese suurimaks puuduseks võiks aga pidada seda, et tema sõnumid on killustatud, ükski neist pole jäänud lõppkokkuvõttes kuidagi eriliselt kõlama. Ta on viidanud mitmetele aktuaalsetele probleemidele alates kodanikuühiskonna nõrkusest lõpetades liikluskultuuriga — kuid suuremas avalikkuses pole erilist kõlapinda saavutanud neist ükski, leiab Saarts.