Politoloog: Eestis puuduvad paremäärmusluse tekkeks eeldused
Eesti välispoliitika instituudi direktor, Tartu ülikooli Balti poliitika korraline professor Andres Kasekamp tõdes BNS-ile antud usutluses, et meeleolud või väärtushinnangud, mida võib pidada paremäärmuslikeks, on Eesti ühiskonnas küllaltki laialt levinud. „See aga ei tähenda et mõnel paremäärmuslikul liikumisel või erakonnal võiks Eestis edu olla,“ ütles ta. „Ma väidan, et seda lähiajal kindlasti ei juhtu.“
Esmalt tõi Kasekamp välja institutsionaalsed põhjused. Ta märkis et viieprotsendiline valimiskünnis, tuhande liikme nõue ning erakondade rahastamissüsteem ei soodusta uusi või väikeseid erakondi. „Eriti radikaalsete mõtetega jõude,“ märkis ta.
Kasekamp sõnas, et kaks viimastel valimistel esile kerkinud uut poliitilist jõudu — endine Res Publica ning rohelised — „on tänaseks luhtunud“. Omal ajal uue tulijana valimised võitnud Res Publica on tänaseks ühinenud Isamaaliiduga, moodustades erakonna Isamaa ja Res Publica Liit, ning eelmistel valmistel parlamenti pääsenud rohelised on hädas olnud sisetülidega ning nende populaarsus on madalseisus.
„Res Publica ja rohelised on selle turu ära solkinud ning pärast neid on uue poliitilise jõu parlamenti pääsemine raskem,“ sõnas Kasekamp.
Teise põhjusena tõi Kasekamp esile Eesti poliitilise maastiku, mis on parempoolsem, kui ühe keskmine Euroopa riigi oma. „Eesti peavoolu erakonnad on kindlasti parempoolsemad, isegi Eesti sotsiaaldemokraadid on parempoolsemad kui nende sõsarad Euroopas. Eesti poliitiline maastik on kogu aeg olnud kallutatud tsentrist paremale,“ tõdes politoloog.
See aga tähendab Kasekampi hinnangul ka seda, et Eestis on „väiksem vajadus paremäärmisliku erakonna järele“, kuna äärmuslikumalt meelestatud valijatel on võimalik leida kokkupuutepunkte rahvuslik-konservatiivsete peavooluerakondadega.
Veel ühe põhjusena tõi politoloog esile sisserände. Ta märkis, et eesti sisserännupoliitika on üks karmimatest Euroopa Liidus ning seetõttu on viimase 20 aasta jooksul siia saabunud vähe sisserändajad.
Ka ei ole Eestis tekkinud vajadust tuua sisse märgataval määral võõrtööjõudu. Vastumeelsus sisserändajate ning võõrtööliste, sealhulgas ka ida-eurooplaste vastu, on aga Lääne-Euroopas üks peamistest kasvulavadest paremäärmuslusele.
Kasekamp tõdes, et Eestil on kahtlemata probleeme venekeelse kogukonna lõimimisega. „Aga selle teemaga on traditsioonilised erakonnad juba pikka aega tegelenud, nii et see probeem ei tekita vajadust äärmuse järele,“ sõnas ta.
Ta tõi välja võrdluse Lätiga, kus venekeelne elanikkond on majanduslikult mõjukam kui venekeelne kogukond Eestis. Kasekamp märkis, et Läti vene kogukond on aktiivsem ja häälekam, mis aga vastureaktsioonina on toonud kaasa paremäärmuslaste esilekerkimise Lätis. Eesti venekeelset kogukonda iseloomustas Kasekamp kui poliitiliselt passiivsemat.
Kasekamp tõdes, et Eestis on tegelikult juba aastaid tegutsenud paremäärmuslik erakond Iseseisvuspartei. „Nende tulemused valimistel ei vääri isegi äramärkimist, sest need on sedavõrd kehvad“ sõnas ta.
Politoloogi märkis, et neis Euroopa riikides kus paremäärmuslased on olnud edukad, on selle üheks põhjuseks olnud ka karismaatilise liidri esilekerkimine.
„Karismaatiline ja tõsiseltvõetav liider on Eesti võimalikel paremäärmuslastel alati puudunud,“ sõnas Kasekamp. „Ja sellist persooni ei ole praegu ka silmapiiril näha.“
