Poliitilise korrektsuse valitsus: miks said ministriteks Korb, Repinski ja Iva

 (153)
Repinski, Iva ja Korb
Repinski, Iva ja KorbFoto: Ekspress Meedia

Valitsust koostades ei mõtle erakonnad üksnes tulevaste ministrite kompetentsile, vaid ka erakonna sisemistele jõujoontele ja mainekujundusele. Eile ametisse astunud Jüri Ratase valitsuses näeb märke mõlemast.

Kõige teravam oli olukord Keskerakonnas, mis on sisemiselt mitut pidi lõhenenud. Lõhe Edgar Savisaare toetajate ja tema kukutanud Jüri Ratase inimeste vahel on laialt teada. Siia tuleb lisada ka eestlaste ja venelaste tasakaalustamise vajaduse, mis on Keskerakonnas pidev teema. Need kaks lõhet ei kattu omavahel, sest Savisaare toetajate seas oli eestlasi ja tema vastaste seas venelasi.

Niisiis pidi Jüri Ratas valitsust moodustades arvestama, et esindatud oleksid nii Savisaare toetajad kui venelased. Martin Repinski kui viimase hetkeni Savisaare kõrvale jäänud isik vastas mõlemale tingimusele, mistõttu ta saigi ametisse.

Samas oli vaja toetada ka neid, kes eelmisel aastal olid Kadri Simsoni kõrval, kui Simson ebaõnnestunult Edgar Savisaare vastu kandideeris. Nii said valitsusse Savisaare vastase tuumiku kolm liiget Ratas, Simson ja Mailis Reps. Neljandana sai valitsusse Mihhail Korb, kes oli samuti koos oma isa Valeriga algusest peale Savisaare-vastases opositsioonis. Korbi valitsusse nimetamisega saadi Keskerakonnast valitsusse ka teine venelane.

Seotud lood:

Keskerakonna jaoks oli hädavajalik nimetada võimule saades juhtivatele kohtadele mitmeid venelasi, sest just venelastelt saab Keskerakond suurema osa oma hääli. Koalitsioonilepingus aga ei õnnestunud venelastele tähtsatel teemadel nagu kodakondsus, keeleseadus ja vene koolid ühtegi olulist võitu saavutada. Mõjukatel kohtadel olevad venelased peavad seda kompenseerima.

IRLil oli natuke teistsugune mure. Aastaid on neid saatnud poisteklubi maine, kus naispoliitikuid löögile ei lasta. See on kaasa toonud kasvava kriitika sotsiaalmeedias, lisaks on ka IRLi valijad pigem meessoost. Seetõttu oligi üle 20aastase pausi järel vaja naisministrit.

Sobivaid naisi polnud IRLil just kuigipalju, mistõttu Iva valimise üle ei tasu imestada. See, et ta ei tulnud IRLi riigikogu fraktsioonist oli pigem hea, sest riigikogust välja jäänud Iva puhul oleks muidu olnud oht, et ta eemaldub poliitikast veelgi ja naispoliitikute valik jääb järgmisel korral IRLi jaoks veel kehvemaks.

Kõik edukad poliitikud alustavad tundmatute noorpoliitikuna, mistõttu erakondade kontorid on juba aegade algusest otsinud paljutõotavaid noori poliitikuid, keda hakatakse valmistama kõrgeteks ametiteks. Lisaks survele tuua valitsusse naisi on kasvanud surve leida ministriteks elukutseliste poliitikute asemel antud valdkonna pikaajalise töökogemusega spetsialiste. Sellega võib minna nii hästi kui halvasti.

Hea näide on Urve Palo, kes oli 2007. aastal täiesti tundmatu, riigikogu valimistel vaid 465 häält saanud noorpoliitik. Siis tõid sotsiaaldemokraadid ta valitsusse ja andsid talle rahvastikuministri portfelli. Sealt edasi läks ta karjäär juba tõusuteed ning edasi ta tuge ei vajanud, vaid liikus omal jõul. Ratase uus valitsus on juba neljas, kus Palo on minister.

Näiteid ebaõnnestumisest on aga rohkem. Viimastel aastatel on meil mitu näidet sellest, kuidas inimene tuuakse kas täiesti väljastpoolt poliitikat ministriks või edutatakse napi häältesaagiga inimest. Ametisse saades hakkavad need inimesed siis arvama, et nende töö on hallata, juhtida ja olla minister.

Nad ei taibanud, et minister on eelkõige poliitik ja alles seejärel juht. Edukas minister peab nagu kõik poliitikud võistlema konkureerivate poliitikutega ja pidevalt veenma avalikkust oma arvamuste õigsuses. Nad ei taibanud, et valimised pole mitte tüütu formaalsus, vaid poliitilise legitiimsuse saavutamiseks on valimisedu hädavajalik.

Nii juhtuski, et eelmisel aastal peale riigikogu valimisi lükati valimistel kahvatult esinenud spetsialistid nurka ja ministriteks hakkasid erakondade tõelised juhid.