Poistebänd kukutab Partsi?
Jäigi arusaamatuks, kas nelik jäeti kutsumata või otsustasid nad ise “leppimispeost” vendade Reiljanitega kõrvale jääda.
Pärast häbiväärset lüüasaamist eurovalimistel oli kvartetil selge, et Res Publica silt on ennast ammendanud. Rohkem enam kaotada ei soovitud. Siht võeti Reformierakonna rüppe tagasiminekuks. Neliku uueks lipuks sai Andrus Ansip. Mida teha aga senise lipuga — auklikuks lastud Juhan Partsiga –, kes isegi sügisel veel aru ei saanud, et teda on vahetuskauba rolli alandatud.
Partsil olevat täita veel viimane roll — saada märtriks ja samas võtta enese kanda kogu Res Publica taak. Keegi peab ju viimase aja ebaõnnestumistes süüdi jääma.
Justkui nõiaväel tõusis Partsi-vastane kriitikalaine ajakirjanduses. Valmistati ette sügavat kriisi, mis viiks peaministri tema toolilt. Esimene tankist, tõenäoliselt ise sellest aru saamata, oli Tiit Madisson. Lihula kriis täitis oma ülesande Eesti sisepoliitikas — Parts muutus avalikkusele paariaks.
Teise tankisti rolli loodeti suruda Saaremaa ärimees Vjatšeslav Leedo. Püüti tekitada olukord, kus praamiliikluse jätkamiseks kokkulepet ei saavutata ja laevaühendus 1. oktoobrist tõepoolest katkeb. Veelgi parem, kui valitsus (küll Atoneni ettepanekul, kuid kes seda siis enam oleks mäletanud) peaministri korraldusel praamide käigushoidmise tagamiseks oleks jõudu kasutanud.
Partsi lükati järjekindlalt sellesse nurka, kus talle olid juba valmis pandud okaskroon ja tühi paber tagasiastumisavalduse kirjutamiseks.
Nagu kuluaaridest kostub, pidi Parts neliku kavatsuste järgi lahkumisavalduse 5. või 6. oktoobril Kadriorgu viima. Eeldati, et selleks ajaks kasvab kriis valitsusel üle pea.
Isegi koalitsiooni moodustamine Tartu linnas mahub samasse konteksti. Partsilt meelitati Res Publica üldkogul välja avaldus peatsest võimuletulekust Tartus vaid selleks, et järgmisel päeval talle koht kätte näidata. See lõks polnud reformistidel üles ehitatud mitte kogu Res Publicale, vaid ikka selle esimehele, kelle autoriteeti nõnda kõigutati.
Saaremaa Laevakompanii otsus toetada rahumeelseid lahendusi ja leida kompromisse on arusaadav. Laevamehed ei soovinud olla mutrikesed võõras sõjas. Kriisiõhutajatele tuli see sügava pettumusena. Lavastust tuleb uuesti otsast peale alustada ja rollid võib-olla isegi ümber jagada.
Mis saab edasi? Kahtlemata jätkavad asjahuvilised Partsi toolijalgade saagimist. Kuni on olemas uus peaministrikandidaat ja teda liikumaõhutav jõud neliku näol, seni pole põhjust oodata, et olukord muutub. Mingil määral on situatsioon sarnane olukorrale Eestis kümme aastat tagasi, kui Kranich, Kama ja Kannik kukutasid Isamaa peaministrit Mart Laari. Tookord sai Laar oma oponentidest lõpuks siiski jagu ning kõnealune kolmik on poliitikamaastikul veteranide-autsaiderite staatuses.
Millised jõuvarud on aga Partsis peidus, seda peab ta näitama lähiajal.
Kerge pole aga ka troonipretendendil. Ansip peab end parteikaaslaste ees õigustama, selgitades, et tegelikult pole tegu mitte plaanitava kahe partei ühinemisega, vaid konkurendi rajalt mahavõtmisega. Sellest hoolimata on tal olemas ka vastasseis omade seas — Lang ja Atonen soovitavad oodata paremaid aegu respublikaanide taasühendamiseks emaparteiga. Osa reformiste on muutunud morniks, ühinemise korral võivad ka nende portfellid taas loosi minna.
Tallinna linnapea Savisaar aga näeb õudusunenägusid, kuidas ühel hommikul tuleb tema juurde senine opositsioonijuht Kaupo Reede ja ütleb: “Tere, mina olen nüüd meie koalitsioonis Reformierakonna fraktsiooni uus esimees.”
Tuleb tunnistada, et mäng käib kõikuval pinnasel. Kuid uus esireformar kibeleb. See on tema esimene šanss Eesti poliitika tipus ning ta ei taha jätta seda kasutamata. Ühendamine peab toimuma veel sel talvel, sest keegi ei tea, kui kaua nelik suudab veel koos püsida. Ühtehoidvast poistebändist on kiiresti saamas neli omaette solisti, igaühel oma ambitsioonid.
