PÕGENIK OWACHA: Mees jättis kaheksa lapsega maha, kodu pommitati ja nüüd põles ka telk maha...
Owacha on üks esimesi põgenikelaagri väärikatest prouadest, kes meid omaks võtab. Vaatab eemalt oma põlenud telgi rusude vahelt, siis naeratab lahkelt ning räägib hea meelega oma loo: pommitamine, põgenemine ummisjalu koos perega... See on üsna tüüpiline lugu lihtsast inimesest, kes on viimase paari-kolme aastaga Süüriast naaberriiki põgenenud, nüüd ollaksegi siin Bekaa põldude vahel ja vaadatakse, kuidas koos perega toime tulla ja eluga edasi minna. Owacha viib meid ringkäigule oma uude telki, mis on äsja valmis saanud ning seisab siinsamas elektrilühise tõttu põlema läinud telgi rusude vahel.
"Ei ole vaja jalast ära võtta," vehib ta käega ning annab ta mulle tõlgi vahendusel märku, kui hakkan jalanõusid telki sisenedes ära võtma. Üldiselt on seal see kombeks, sest näiteks peamise suure ruumi, ilmselgelt elutoa, põrand on kaetud tihedalt erinevate vaipadega ning pole mõtet õuest punakat tolmust mulda kingadega tuppa tassida.
Telki sisenedes hämmastabki see, et väljast kipakas tunduv telk on seest üsna avar. Enamasti on telkide ehitusmaterjaliks nende UNHCRi helesiniste templitega valge tihe kile, niisiis kumab läbi selle telki meeldiv valgus. Kõik on puhas ja korralik, midagi üleliigset kahes esimeses toas ei ole. Suurimas, ilmselgelt elutoas on nurgas väikse pitsilise linikuga kaetud kapikese otsas vaid televiisor ning rätikuga kaetud riiulikesel on aukohale tõstetud üks raamat: koraan.
Kööki viib väiksem koridor, mille servas on näha ka üks voodi ning kardina taga asub magamisruum, serva vahelt märkan seal rohkem voodeid ja eks seal on lapsed ka mõne pluusi või kerge kapsuni ripakile jätnud. Köök on puhas: kuigi kõik siinsed nõud ja seadmed on vanad ja päevinäinud, on kõik puhas. Potid-pannid ja sööginõud asetatud riiulile, kausi kõrval on nõudepesuvahendi pudel. On täiesti selge, et see, mis me näeme, ongi nende igapäevaelu: oleme siia just sellesse laagrisse Chmestari lähistel täiesti juhuslikul.
Liibanonis Bekaa orus ühtegi ametliku põgenikelaagrit pole, nagu pole neid terves riigis, seega põgenike külastust kellegagi ette kokku leppida ei saagi. Kuid Eestist neli korda väiksema territooriumiga riiki, mille enda elanikkond on 4,8 miljonit, on tulnud juurde vähemalt 1,5 miljonit inimest, kes oma igapäevases toimetulekus sõltuvad välismaiste abiorganisatsioonide toetustest.
"Kui jumal annab, saame koju tagasi minna," räägib Owacha. Kuskile Euroopasse ta minna ei taha, on eluga rahul ka nii, nagu see on praegu. Eesti kohta pole mõtet eraldi küsidagi, keegi siin väiksemaid Euroopa maid niikuinii ei tea. Kui teeme telgi ees tema laste ja lastelastega perepilti, räägib ta oma isiklikust saatusest lähemalt - mees oli ta koos kaheksa lapsega maha jätnud ja uue naise võtnud. Ent ometi ütleb ta, et ta elu pole kunagi olnud nii hea kui praegu Liibanonis.
