“Algatus vaimuliku kohale asuda tuli minu poolt, mitte õdede poolt,” lausus Vello Salo, kelle sõnul pole see tema jaoks uus väljakutse. “Sõda paiskas mu Rooma, kus magasin oma esimesed ööd birgitiinide kloostris, ja sealt ka minu sümpaatia,” ütles Salo Postimehele.

Ennast Eesti Püha Birgitta ordu õdede sõbraks nimetav mittetulundusühingu Caritas tegevjuht Lagle Parek kinnitas, et Salo vaimuliku koha peale asumine on tingitud vastastikusest huvist.

“Salo ja birgitiinide vahel on valitsenud soojad suhted juba 1945. aastast. Siin on palju seoseid ja ma usun, et ka õed on rõõmsad,” arvas Parek.

Salo uueks tööülesandeks saab igapäevaste jumalateenistuste, sealhulgas armulaua ehk pühamissa läbiviimine. “Tema ülesandeks on igapäevaselt õdede vaimuliku arengu eest hoolitseda, sest klooster elab ju palve elu ja vajab vaimulikku,” rääkis Parek.

Tänane Tartu elanik Salo kolib septembri keskel valmivasse kloostrisse ja jääbki sinna elama. “Kuigi ta elab seal igapäevaselt, pole ta kloostri elanik, sest kloostri elanik saab olla vaid õde ehk naissoost inimene,” ütles Parek. Kuigi birgitiinidel on hetkel vaid naisharu, saab katoliku usus preester olla vaid meesterahvas.

Seni teadustööga tegelnud Salo arvab, et saab teadustööga tegelda ka pärast kloostrisse asumist. “Tema koormus pole kloostris nii ränk, et see välistaks teadustöö. Kuid kloostris elades langevad ära argipäevamured ning ta saab tegelda teaduse ja vaimuliku tegevusega koos,” arvas Parek.

Valmivat Pirita kloostrit hindab Salo tõsiseks sammuks Eesti usu- ja kirikuelus. Ühtlasi on Vello Salo katoliku kiriku auprelaat. Ise ütleb Salo enda kohta, et on hetkel pensionär ja emeriitprofessor.