Tammerki meelest on piltide avaldamisest kardetud suur vägivald tegelikult juba sündinud. „Sõnavabaduse kaitsmisel lõid kõikuma mitmedki valitsused. Läänemaailm (kaasa arvatud Eesti) tõmbas selja küüru,” kirjutab Tammerk Eesti Päevalehe arvamusveerul.

Piltide mitteavaldamisega jättis Eesti ajakirjandus Tammerki meelest oma lugejad pimedusse — samasugusesse olukorda nagu need mässajad, kes saatkondi põlema panid ja autosid süütasid, olemata ise karikatuure näinud.

Muidugi, arutleb Tammerk, et oleks tundunud provokatiivne ja väljakutsuv, kui tüli täies lõõmas olles oleks avaldatud kogu 12-pildiline komplekt esiküljel pealkirjaga “Kurikuulsad karikatuurid ka meie lehes!”. Ent uudislugude ja analüüside kõrval oleks pildinäidiste avaldamine illustratiivse materjalina olnud ometi õigustatud.

„Kuhu jääb ajakirjanduseetika koodeksi punkt, et ajakirjandusel on kohustus anda igakülgset informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta?” küsib Tammerk.

Tammerk toob välja 30 aasta taguse Euroopa inimõiguste kohtu otsuse, mis ütleb, et sõnavabadust ei rakendata mitte ainult informatsioonile ja ideedele, mida võetakse meelsasti vastu või mis ei solva kedagi või jätab inimesed ükskõikseks, aga ka sellisele infole ja ideedele, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või mingit elanikkonna osa. Sellised on pluralismi, sallivuse ja avarapilgulisuse nõuded, milleta ei ole demokraatlikku ühiskonda.

Pikemas perspektiivis peitub Tammerki hinnangul suurim oht selles, et muutub üldine kliima. Mitmes Euroopa riigis on juba praegu seadusega keelatud eitada holokausti toimumist. Saksamaa puhul leiab Tammerk selle mõistetav olevat. Kuid kas ei või nii peagi esile kerkida aina uued ja uued valdkonnad, millest kirjutamine või joonistamine on keelatud?