Joosep, helistasid ja ütlesid, et … tapad end ära. Su viiesajakroonine SMS-laen oli selleks hetkeks kasvanud ligi saja tuhande krooniseks. Ja kui Sa oma katkeval häälel enesetapust rääkisid, tundsin, et Sul on tõsi taga. Mu kontorist kadus viimne kui hapnikuraas.

Rääkisime enam kui tunni, leppisime kokku kohtumise, rääkisime taas. Kohtusime, rääkisime. Nüüd tean: oled täiesti tavaline vanemapoolne Eesti mees, arvutikasutamises krapsakas. Sa ei mõtle üksnes endale, oled loonud heategevusühingu, abistad teisi. Kirjutad mõnikord ajalehes.

Kui algas SMS-laenude buum, külastasid Sa netis pakkujate külgi. Huvi pärast, ütlesid. Siis võtsid huvi pärast esimese laenu — 500 krooni. See käis lihtsalt: piiks-piiks ja raha tuli. Järgnesid teine, kolmas, läbi aastate. Ütlesid, et neid laene polnud vaja millekski eriliseks, praeguse võlakoorma eest pole Sa midagi erilist saanud.

Kahe aasta eest aga tundsid, et asi hakkab käest minema. Kustutasid ühe laenuga teist, teisega kolmandat. Aga röögatud protsendid ei vähendanud võlga, hoopis vastupidi. Lõpuks panid mängu heategevusühingu raha, lootuses nii võlad kaelast saada. Aga ju oli Su arvutustes viga.

Saime kokku ühes Lõuna-Eesti linnas. Su pilk oli hajev. Kõik kiirlaenufirmade võlakirjad olid Sul kohtumisel kaasas. Kausta köidetud lehed, peal Ferratum, Risicum Capital, SMS-money, Creditmarket, Monetti, Euro 24, rääkimata BIG-ist. Paberid näitasid: seal, kus oli alguses viissada, on nüüd mitmetesse tuhandetesse ulatuv summa. Nii igal paberil. Enamiku võlast moodustasid röövellikud intressid. Piiks-piiks…

Rääkisid, et kui asi hakkas käest minema, sattusid transsi, ühelt poolt kummitamas laenufirmade ähvardused, teisalt teadmatus, kuidas selles olukorras talitada. Sa tasusid ja laenasid, tasusid ja laenasid uuesti. Käitumist innustamas üleriigiline tarbimiseufooria. Kuni jõhker reaalsus jalust rabas.

Tavalised inimesed

Ütlesid, et teist sinusugust lolli pole. Aga eksisid. Ma ei tea, kas see lohutab, aga Su lugu SMS- ja kiirlaenudega on ülitüüpiline. Uuringu kohaselt on võlgade tasumisega probleeme vähemasti 60 000 Eestimaa inimesel. Paraku on see tagantjärele tarkus, mis hetkel veel riigiisasid ei huvita. Meil korraldatakse abi ja nõustamist prostituutidele, alkohoolikutele, narkomaanidele, HIV-positiivsetele. Laenuohvrite riikliku nõustamissüsteemi loomist ei pea ametnikud oluliseks, sest arvavad, et sellised inimesed on lumpen.

Ju on otsustajad samasuguste eelarvamuste küüsis nagu minagi veel hiljaaegu. Nimelt tuli Rakveres mu kontoriga samasse majja kiirlaenukontor. Arvasin, et uksest hakkab sisse voorima prügikastirahvast. Aga aastapikkune tegelikkus on selline, et maja uksel sisenejat kohates on võimatu öelda, kas ta läheb kinnisvarafirmasse, turvafirmasse, maniküürija juurde või kiirlaenukontorisse. Täiesti tavalised Eesti inimesed.

Muutunud on nii palju, et kui varem kostis laenukontorist mahehäälne “Palun,” siis nüüd on see asendunud lausega “Teie laenu tagastamistähtaeg oli eile”.

Olen saanud viimastel päevadel palju laenuohvrite telefonikõnesid ja kirju. Sinu stsenaarium on kordunud. Joosep, Sa pole oma murega üksi! Õnneks tegutsevad laenunõustajad mõnegi omavalitsuse juures. Olen nendega rääkinud — tegemist on südamega oma rasket tööd tegevate inimestega, kellelt võib tasuta saada head nõu. Kuidas võlga ajastada, kas laenuandja on võlaprotsendid õigesti arvutanud, kas tasuks välja kuulutada eraisiku pankrot jne. Ka usaldustelefonist võib abi olla.

Peaasi on uskuda, et ka Sinu jaoks, Joosep, leidub lahendus. Pealegi, Sinu lahkumisest ei võida keegi. Isegi mitte kiirlaenufirmad, kes praegu ähvardusi loobivad. Ja tead ju Avo Viioli nimelist meest, kes viis kasiinosse miljoneid kroone kultuurkapitali raha. Ta elab vaeselt, tasub mõnesaja krooni kaupa võlgu, aga elab, saab hakkama.

Joosep, olen näinud Tšernobõli kiiritatud inimesi ja Euroopa vaesusepesa Albaania kerjuseid — nad suutsid kõigest hoolimata naerukurru põses hoida. Ja kui mõelda Aafrikas elavale viie lapse isale, kelle päeva suurim saavutus on perekonna jaoks peotäie riisi hankimine, siis pole Sinul ja teistel laenuohvritel läinud sugugi kõige halvemini.

Eesti on nii väike, et peame hoidma iga inimest. Ja optimistina usun, et juba aasta pärast tegutsevad anonüümsete laenuohvrite tugigrupid igas linnas. Peaasi on vastu pidada, eks ju, Joosep!

Kust saada abi?

•• Tallinna sotsiaaltöökeskuse võlanõustajate vastuvõtule registreerimine telefonil 666 0886

•• Haapsalu võlanõustaja Sirje Rehkalt — vastuvõtule registreerimine telefonil 473 5060

•• Pärnumaa tarbijaühingu nõustaja Varje Ojamets — telefon 5341 4851

•• Üleriigiline usaldustelefon — 126

•• Eluliini usaldustelefon kella 19–07 — 655 8088