Kaevamistöid teostavad arheoloogid hoiatavad möödujaid pidalitõbiste säilmete puudutamise eest, kuna need võivad olla veel nakkusohtlikud, kirjutas portaal Minut.

Ühe huvilise sõnul keelduti talle andmast hauast väljakaevatud skeleti osa põhjendusega, et pidalitõve pisikud ei pruugi praeguseks veel kadunud olla. Talle soovitati neid mitte puutuda.

Kaevajatel endal on käes kummikindad. Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa hinnangul ei tohiks aga inimjäänused praeguseks ajaks enam ohtlikud olla. “Kuigi viimased matmised toimusid Seegi surnuajal veel ülemöödunud sajandi 50. aastatel, lõpetati pidalitõbiste inimeste matmine sinna sajandeid varem,” täpsustas ta.

Kalmistu kuulus lähedal asuva Jaani-Seegi kiriku juurde. Seek on asutatud 1237. aastal ja alguses oli tegemist leeprahaigete ja vaeste kirikuga, mille vahetusse lähedusse lahkunute kehad ka maeti. Hiljem kujunes see aga lihtsalt vaeste surnuaiaks.

Euroopasse levis pidalitõbi ristisõdade ajal, jõudes 12. või 13. sajandil ka Eestisse, sajandi alguses oli Eestis veel mõnisada leeprahaiget. Nüüdseks ajaks on nakatumisi väga harva.

Leepra peiteaeg võib olla enamgi kui kümme aastat, haigetega kokku puutunud inimesed kuuluvad teatmeteoste andmeil 10-20 aastaks arstliku kontrolli alla.