Pidalitõbi taas Eestis
Pidalitõve ehk leepra peiteaeg ulatub 7-35 aastani ning haigusele pole vaktsiini leitud. Kümme viimast aastat, kui Eestis suleti viimane leepradispanser, pole riigil pidalitõbiste ega nendega kokku puutunud inimeste üle järelevalvet.
Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar ütles, et see haigusjuhtum on pärast mitut aastat esimene ning noorema põlvkonna arstid pole leeprat näinudki ja kliinilise pildi järgi leepra varaseid tunnuseid ei teata.
“Kui haigus on juba mõne aasta kulgenud ja iseloomulikud tunnused avaldunud, alles siis osatakse seda diagnoosida,” ütles Kutsar.
Põhja-Eesti regionaalhaigla dermatoveneroloogia osakonna juhataja Aime Kangur ütles, et leepra avaldumise vormid võivad olla väga erinevad ja inimene ei tunne haigust ära.
“Võivad tekkida haavandid, närvikahjustused, kuid kergemate vormide puhul võib nahal olla vaid õrn laiguke,” ütles Kangur. Ta lisas, et haigus võib haarata eri organeid ja sageli algabki tervise halvenemise põhjuse otsimine hoopis vale eriarsti juures.
Kutsari sõnul levib pidalitõbi haigega kokkupuute või siis haige saastatud esemete kaudu.
Vanasti isoleeriti pidalitõbised leprosooriumi, kus nad sageli veetsid kogu elu. 1977. aastal, kui Eestis oli 41 pidalitõbist, suleti viimane, Kuuda leprosoorium.
“Meie oleme valvel ja vaatame iga nahahaiget pilguga, et võib-olla on tal leepra. Eestis on leeprajuhtumeid oodata. Eriti seepärast, et inimesed maailmas palju ringi rändavad,” ütles Kangur. Tema sõnul on võimalik, et Eestis on haigus aastakümneid kuskil koldes peidus olnud.
Kuulo Kutsar ei välista samuti, et Eestis võib pidalitõbi jätkuvalt olemas olla. “Selles perioodis inimesi, kelle haigus pole veel avaldunud, võib rohkem olla, need on juhud, mida arstid ei avastagi,” ütles Kutsar.
Pidalitõbe diagnoositakse Eestis kord üle paari-kolme aasta. Oletatakse, et Eestis on pidalitõbiseid praegu 10-20 vahel.
Kutsar ütles, et leeprat registreeritakse tänaseni, kuid järjepidev kontroll haigete ja nendega kokkupuutuvate isikute üle on kadunud.
“Kui Eesti taasiseseisvumise järel dispanserid suleti, kadus ka leeprahaigete ja nendega kokkupuutuvate inimeste arhiiv, kus see praegu on, ei tea,” ütles Kangur.
Tänapäeval ei vaja leeprahaiged haiglaravi, mitmest rohust koosnevad ravikuurid on lühikesed ja tõhusad.
“Ma ei tea, kas keegi saab öelda, et leeprahaige on terveks saanud, kuid haigus pole enam nakkav ega arene,” ütles Kangur. Tema sõnul on leepraravimid ka haigekassa soodusravimite nimekirjas.
