Pidalitõbi püsib Eestis tänini

Pidalitõbi ei ole möödunud aegade nuhtlus — inimeste käsi-jalgu köndistab salakaval haigus ka tänapäeva Eestis.

“Neid on praegu paarikümne ringis, alla kolmekümne,” ütleb nakatunute arvuks doktor Anne Sarv. Viimane pidalitõppe haigestunu lisandus tervisekaitseinspektsiooni statistikasse 2002. aastal — meremees, kes oli käinud Aafrikas, kirjutab Postimees.

Sarv märgib, et riiklikus mastaabis pidalitõbi probleeme ei tekita, kuid kindlasti tekitab ta probleeme perekondades, kus pidalitõbe on ette tulnud. “Tavaliselt ei räägi keegi nahaarstile, et suguseltsis on olnud pidalitõbe. Ma olen küsinud ka vanaema neiupõlvenime ja sünnikohta, sest perekonnas liigub haigus edasi,” ütleb tohter.

Kui haigus õigel ajal avastatakse, paraneb inimene täielikult. Paraku on leepra diagnoosimine ülikeerukas. Tartu Ülikooli nahakliiniku juhataja Helgi Silm nimetab leepradiagnoosi panekut keeruliseks ja raskeks, sageli pole kõik meetodid kättesaadavad.

Kui kaua peab nakkuse saamiseks haigega kokku puutuma, ei oska Silm öelda. Nõrgestatud inimesed võtavad nakkuse kergemini vastu. Leeprahaige pereliikmeid kontrollitakse samuti, kuid arvel neid enam ei peeta.

Sarv nendib, et leeprakahtluse puhul tuleb esmalt kõik teised sarnased haigused välistada. Haigus algab nahale ilmuvate plekkidega, ja kui inimene nahaarsti juurde läheb, antakse tavaliselt mingit salvi. Kuid plekid jäävad ja ravis pettunu enam tagasi ei lähe. Pidalitõbistel kaob tundlikkus — end millegi kuuma vastu puutudes põletades ei tunne nad valu. Kuid tekkinud haavad hakkavad mädanema.

Tihti jõutakse leepradiagnoosini alles siis, kui haigus on jõudnud juba liigeseid kahjustama — käed või jalad on köndistunud. “Leepra on tõesti ravitav, aga kärbunud luid enam uueks ei kasvata,” nendib Sarv. Pärast ravi pole haiged enam nakkusohtlikud.

Praegu leeprahaigeid ühiskonnast ei eraldata, neid saab kodus ravida ning seda korraldavad kohalikud nahaarstid. Samas möönab Sarv, et nii nagu sajandeid tagasi, tähendab pidalitõbi endiselt ühiskonnast väljatõukamist. Ainult et praegu ei panda enam kellukestega rüüd selga.

Väljatõukamise hirmu tõttu kutsuvad pered, kus pidalitõbe on esinenud, Sarve tänapäevalgi külla. Et arst nende nahka kontrolliks. Polikliinikusse ei julgeta kontrollile minna. Kuigi leepra pole pärilik, on tõve varasem esinemine peres üks riskifaktoreid — tihedas kokkupuutes hakkab haigus kergemini külge. Haigus on salakaval, peiteaeg võib kesta kuni 40 aastat. Seetõttu on see tavaliselt pigem vanemate inimeste haigus, kuigi enne sõda oli Eestis ka pidalitõbiseid lapsi.

Sarv tsiteerib Peterburi aadlikku Aleksandr Znosko-Borovskit, kes uuris eelmise sajandi algul Saaremaa pidalitõbe:“Kuni elanike hulgas on veel alles kasvõi üksainus leeprahaige, ei ole garantiid, et keegi meist sellesse haigusesse ei nakatuks.”

Maailmas on üle 10 miljoni leeprahaige, arengumaades on haigus siiani tõsine probleem.