Martin Karu ise oli sel päeval oma tegususest pajatades roosa ja rõõmus. Küsimuse (mis põhines kontrollimatul telefonivihjel), kas teda mitte mõningad arusaamatused ei jälita, tõrjus noorsand kategooriliselt. Pahatahtlike laim. Pealegi ei puutuvat tema eraelu ühiskondlikusse töösse.
Autoga sõita tahtis, maksta ei
"Mina tean teda küll kui nahaalset suli ja petist," väidab Aivar Aland Tartu autorendifirmast Malveston. Aasta tagasi 14. novembril rentis Karu Malvestonist sõiduauto Opel Vectra (1989). Rendileping lõppes, aga Karu ega auto ei andnud end näole.
"Igasugused katsed teda leida ja ühendust võtta ebaõnnestusid," räägib Aland, loobudes kirjeldamast otsingute vaeva ja valu. Isegi võlanõudefirmasse pöördumisest oli vaid nii palju kasu, et saadi teada, et tegemist on tuntud petturiga, kelle elustiiliks on võlgu elada ja maksekohustused täitmata jätta.
