Perevägivalla tegelik tase on statistikast oluliselt kõrgem
Perevägivalla tegelik tase on oluliselt kõrgem kui politseis registreeritud statistika ja see on alaraporteeritud, tõdes Tartu Tähtvere Naistekeskuse projektijuht Pille Rives Vikerraadio saates Uudis+.
Rives viitas 2009. aasta ohvriuuringule, mis põhjal on paarisuhte vägivallaga elu jooksul kokku puutunud vähemalt pooled 15-74 aastased inimesed. Viimase aasta jooksul oli vägivalda kogenud iga kümnes paar.
„Otsige abi õigel ajal,“ soovitas Riives ja lisas, et igas Eesti suuremas linnas ja vallas on olemas varjupaigad. Kui ka abistavate elukutsete esindajad alates õpetajatest ja lasteaednikest kuni politseini välja oskaksid rohkem perevägivalda enda ümber märgata, parandaks see olukorda tunduvalt.
„Ennetamine on kindlasti odavam, kui tagajärgedega töötamine,“ kõneles ta ja viitas, et perevägivallaga kaasnevad ka ravikulud, haiguspäevad ja psühholoogiline nõustamine, mis kõik on maksumaksja raha. Ilma psühholoogilise nõustamiseta on aga vägivaldse peremudeli edasikandumine paratamatu.
Perevägivald pole peresisene asi
Rives märkis, et see riivab inimeste õiglustunnet, kui leitakse, justkui perevägivald on kodusisene asi ja teised ei tohiks sellesse sekkuda.
Ta tõi välja, et naisel on tihti raske üldse kohtuni jõuda, sest juba politseis avalduse esitamisel pannakse neile käsi õlale ja öeldakse, et „karistuseadustiku põhjal ei ole tegemist kuriteoga, kui teie mees on teiega vägivaldne“.
Lõuna ringkonnaprokurör Raul Heido märkis, et meil ei ole erasüüdistusmenetlust, mis tähendab, et kui politseil on olemas teave perevägivalla kohta, on menetlust võimalik alustada ka naabri teate alusel, seega pole ohvri pöördumine politseisse üldse vajalik.
Heido sõnul juhtub praktikas sageli, et ohver annab ütlusi esialgses kriisisituatsioonis ja üsna sageli kasutab ta oma õigust edasisi ütlusi mitte anda. Sellisel juhul kriminaalmenetlus lõppeb seoses süütõendite puudumisega ega jõua üldse kohtusse.
Ringkonnaprokuröri kinnitusel aga saabki abistada ikka neid kuriteoohvreid, kes selle abi vastu võtavad. „Lisaks sellele, et me oleme ametnikud, me oleme ka inimesed ja saame nendest sotsiaalsetest põhjustest aru, miks naised soovivad edasistest ütlustest keelduda,“ rääkis Heido.
Ohvrid pöörduvad sageli tagasi vägivaldse mehe poole
Rivese sõnul keelduvad naised koostööst politseiga sellepärast, et nende soov on, et lõpeks vägivald, aga mitte paarisuhe.
Kui inimesed jäävad kokku elama, kas siis pole Heido sõnul primaarne karistus, mis nende suhteid parandab. Ta leiab, et perevägivalla kuritegudele tuleb läheneda individuaalselt. „Selle temaatikaga puutuvad kokku väga paljud erinevad ametkonnad, ministeeriumid ja MTÜd,“ loetles ta. Ka nende omavaheline koostöö on probleemiks lisaks sellele, et kohtuveskid jahvatavad suhteliselt aeglaselt.
„Impulsiivset vägivalda esineb väga paljudes paarisuhetest, aga see, millest me räägime, on ikkagi perevägivald,“ kõneles ta. Ta tõdes, et teavitustööd on Eestis veel vähe tehtud ning ka esimene naiste varjupaik avati alles 2004. aastal.
Riivese sõnul ei joonistu ohvrite puhul välja selget majanduslikku või hariduslikku tausta. Tema sõnul jõuavad näiteks varjupaika just kõrgema haridusega naised.
Riivese hinnangul on tuntav ja nähtav tendents, et majanduslikel põhjustel on naised sunnitud tagasi pöörduma oma vägivaldse mehe juurde. Naised on tema sõnul tunnistanud, et isegi kui neil on töö, ei suuda nad teenida nii palju, et maksta korteri üüri ja elada lastega vägivaldsest mehest eraldi. Ka statistika näiteb, et just mehest sõltuvad väikeste lastega naised on kõige rohkem ohus.
Paljud probleemid algasid töötusest
Rääkides menetluses olnud kriminaalasjadest, ütles Heido, et tihtipeale said peresisesed probleemid, mis kulmineerusid vägivallaga, alguse sellest, et mees kaotas töö. „Esialgu oli verbaalne vägivald, mis kasvas üle füüsiliseks vägivallaks,“ tõdes ta.
Riives kiitis, et tegelikult Eestis töö käib ja aastateks 2010-2014 on koostatud vägivalla vähendamise arengukava, kuid ta tahaks näha, et töö käiks kiiremini. Samuti on probleemiks see, et kõiki varjupaiku on seni rahastatud projektipõhiselt.
