Riskirühmad ja testimisele pääsemine


Kui peres on riskirühma kuuluv inimene (hulgitüsistustega diabeet + kõrgvererõhktõbi), kas siis ei peaks olema ka pereliikmed sümptomite korral nö kõrgendatud tähelepanu all?

Olete täiesti õigesti aru saanud. Nii ongi. Soovitame kõikidel hoida oma eakaid ja krooniste haigustega pereliikmeid. Kui neil esinevad ülemiste hingamisteed haigusnähud, siis peaks võtma tarvitusele kõik kaitse abinõud, et takistada viiruse levikut oma teistele pereliikmetele. Võimalusel olla eraldi tubades, vältida kontakte, pesta käsi, kasutada võimalusel kaitsemaski, mitte viibida ühises söögilauas, kasutada eraldi tualettvahendeid ja käterätikuid, õhutada tuba jne. Samuti soovitame kohe pöörduda perearsti poole kui krooniliste haigustega inimesel esinevad haigusnähud, et saaksime teda suunata testimisele.

Igal perearstil on täielik ülevaade oma patsientidest, tähendab ta on teadlik kõigist riskigruppi kuuluvatest patsientidest. Miks ei võiks perearst automaatselt suunata oma riskigrupi inimesi testi tegema?

Kõigepealt peaksid esinema ikka haigusnähud: palavik, köha, kurguvalu või mõni muu ülemiste hingamisteede haigusele viitav tunnus. Tervete inimeste testimine ei ole otstarbekas, sest testi tulemus on suure tõenäosusega siis negatiivne, aga see ei välista haigestumist mõne aja pärast. Suuname testi tegema kõik riskigrupis olevad haigustunnustega inimesed.

Kellele määratakse perearstide poolt test? Millised on kriteeriumid? Reisilt tulnud ja viie päeva pärast köhasse, palavikku nakatunud 50+ aastane inimene perearsti sõnul sinna gruppi ei kuulu! Kes siis üldse kuuluvad? Samuti ütles perearst, et tõenäolise viirusekandja lähihõimlased neid ei huvita ja viimased võivad vabalt tööl edasi käia. On see siis nii?

Me testime kõiki neid, kes on haigustunnustega ja kel esinevad mingid kroonilised haigused, sõltumata vanusest. Samuti testime lisaks kõiki üle 80-aastaseid ka siis kui neil ei ole kroonilisi haigusi ning oluliste elualade esindajaid, nt arste, sotsiaaltöötajaid, politsei ja piirivalve töötajaid, päästeteenistujaid jt.

Kui teie olete haigestunud ja te olete tulnud reisilt, siis teie lähikontaktsed peaksid järgima väga selgelt ettevaatusabinõusid ja kontakte teistega, isegi kui nad peavad tööl käima. Seda eriti eilse valitsuse otsuse valguses. Juhul kui kaugtöö pole võimalik, peaksid nad pesema või desinfitseerima käsi, puhastama pindasid, mida puudutasid, kandma võimalusel kaitsemaski, proovima hoiduda kaugemale oma töökaaslastest vähemalt 2 m kaugusele. Kui teie lähikontaktsed haigestuvad, peavad nad jääma kohe haiguslehele.

Kas terviseameti koostatud juhend testimiste riskirühmade kohta on soovituslik või on see tegelikult ikkagi perearstile kohustuslik järgida? Kui mul on kõik sümptomid, aga ma ei kuulu riskirühma, ometigi olen juba päris raskelt haige – kas ma saan siis testida?

See juhend on soovituslik, sest igal juhul on võimalik perearstil teha ka iga patsiendi seisundist lähtuv otsus, võttes arvesse näiteks ka haigusseisundi raskust ja seisundi halvemaks minemist. Juhend on vajalik selleks, et ühtlustada üle Eesti haigete jälgimist, sest juhend baseerub tõendusele, et enim on vaja tähelepanu pöörata teatud riskigruppidele.

Millised on arstide jaoks piisavad sümptomid, et inimene testima saata? Üle nädala 37,3-37,5 palavik, kurgu ja rindkerevalu, kuid mitte tugev köha ei ole koroonaviiruse sümptomid arsti arvates. Kas testima saavad vaid kõrge palavikuga inimesed või need kes just reisilt tulnud? Miks ei testida kergete sümptomitega inimesi?

Teie poolt loetletud sümptomid võivad olla koroonaviiruse sümptomid ja võivad ka mitte olla. Kergete sümptomitega patsiente ei suuna me testimisele seetõttu, et haiguse käsitlemine ja arsti soovitused ei muutu ka siis, kui testi tulemus osutuks positiivseks. Igal juhul aga kehtib kõigile, kel haigustunnused soovitus püsida kodusel ravil vähemalt 14 päeva ning hoiduda lähikontaktidest. Seda soovitust tuleb võtta tõsiselt!

Nii minul kui ka abikaasal on kerged haigusnähud – pea kumiseb, silmad valulikud, natuke kurgus kratsib ja veidi ajab köhatama. Samas pole kummalgi palavikku ja päris haigena end ka ei tunne. Kas võime kindlad olla, et tegu on lihtsalt kevadise väsimuse või kerge külmetusega? Olen ümberringi kuulnud, et paljudel on sellised kerged sümptomid ja inimesed on segaduses. Mis sellisel juhul oleks kõige mõistlikum teha?

Kuigi teie haigustunnused ei ole tüüpilised koroonaviirusele, siis tuleks siiski järgida karmimaid reegleid ja ettevaatusabinõusid, seda eriti eilse valitsuse otsuse valguses, mis seadis rangemad piirangud liikumisele ja otsekontaktidele. Vältige teiste inimetega suhtlemist, ärge käige avalikes kohtades, ning jalutage vaid nendes kohtades, kus teisi inimesi ei ole. Kõige mõistlikum on end ravida ka nendest haigusnähtudest terveks.

Olen 62-aastane ja puutusin otseselt kokku positiivse vastuse saanud koroonaviiruse haigega. Mul on kerge kurguvalu, palavikku 37,3. Kas mind testitakse?

Kui teil on mõni krooniline haigus, nagu kõrgvererõhktõbi, mõni muu südamehaigus, kopsuhaigus või diabeet, siis kindlasti. Pöörduge oma perearsti poole telefoni teel ja rääkige oma kaebustest. Andke teada oma kaebustest ka siis, kui teil ei ole kroonilisi haigusi, sest siis saab perearst teie seisundit hoolsalt jälgida. Vajadusel, kui seisund muutub kehvemaks, saab arst alati otsustada, kas vajate testi või ei.

Olen juba 2. märtsist haiguslehel. Koroonaviiruse sümptomid on olemas, elukaaslane samuti haige. Perearst sooviks testi teha, kuid ei saa, sest olen 24-aastane ja ei kuulu riskirühma.

Perearstil ei ole keelatud testi teha, kui tema peab seda vajalikuks. Kõik juhendid on soovituslikud, need põhinevad parimal olemasoleval tõendusel, mis meil seni kasutada on, aga alati võib esineda ka erandeid ja selle üle otsustab teie perearst.

Miks ei testita KÕIKI viiruskahtlusega isikuid? Kui mul on niisama köha ja nohu ja see mööda läheb, siis ma ei pea ju enam karantiinis olema, aga kui ma olen corona-positive, siis peaks ennast ju eriti pikalt ja erilises isolatsioonis hoidma. Kui mul aga täit kindlust pole, mis haigus mul oli, siis lähen ma KOHE tööle tagasi, kui kurk enam ei valuta.

Kõiki viiruskahtlusega inimesi ei testita seetõttu, et peame arvestama ressursside võimalikult otstarbeka kasutamisega. Tingimustes, kus testide arv ei ole lõpmatu, lõpmatu pole ka kaitsevahendite ning inimeste ressurss, kes teste võtavad, peame keskenduma enim neile, kes on enim ohustatud. Lisaks testime prioriteetsete elualade esindajaid, kellest sõltub see, et meie riigi olulisemad teenindus- ja tööalad toimiksid.

Loodan, et võtate täie tõsidusega ka kehtestatud nõudeid isolatsiooniks ja kontaktide vältimiseks, seda eriti eilse valitsuse otsuse tingimustes. Meist kõigist sõltub see, kui kiiresti me sellest keerulisest olukorrast välja tuleme. Teist ka.

Saatekirjad


Kust üldse saada vajadusel saatekirja testimiseks, kui perearstile on järjekord 1 kuu (kui üldse õnnestub aega saada)? Kuidas määrab perearst testi, kui arstile minna ei tohi?

Selleks, et testi saatekiri saada, ei pea ise füüsiliselt perearstikeskusesse kohale minema. Otsuse saab perearst teha ka telefoni teel vesteldes. Perearst otsustab teie kaebuste ja ka teie üldist terviseseisundit arvesse võttes, kas te vajate suunamist testile. Järjekord ei tohi olla 1 kuu, proovige kindlasti oma perearstikeskus telefoni või ka meili teel kätte saada. Juhul kui te korduval pöördumisel kontakti ei saa, võite pöörduda ka haigekassasse või terviseametisse.

Kui ööpäevas suudetakse teha 1000 testi hetkel, siis kas perearstidele on ette antud numbrid, kui palju nad päevas saavad saata inimesi testidele? Kui üks arst saadabki 500 ja teine 500, siis ülejäänud maakonnad ei saadagi sel päeval?

Numbreid ette antud ei ole, aga on väga ebatõenäoline, et üks perearst suunab ööpäevas kohe 500 haiget testima. See, kas inimene vajab testi, tehakse kaebuste ja inimese üldise terviseseisundi alusel ning praegune praktika näitab, et keskmiselt suunatakse testima perearstikeskustest mõned inimesed päeva jooksul. Selleks, et kogu olemasolevat testide ressurssi ei kasutataks ära väga lühikese ajaperioodi jooksul, perearstid teevadki eelselekteerimist kokkulepitud kriteeriumide alusel. See tagab, et kõik need, kes testi tõeliselt vajavad, seda ka saavad.

Miks kirjutab perearst välismaalt tulnud ja koroonaviiruse sümptomitega patsiendile välja antibiootikumid, kuid testi tegemast keeldub? Kas mul on õigus jätta see antibiootikum välja ostmata, sest arvan, et selleks puudub tegelik meditsiiniline vajadus. Kas arstil on õigus haiguslehte mitte pikendada, kui mina keeldun antud olukorras antibiootikume võtmast?

Ma ei saa arsti otsust kahtluse alla seda, ilma teie tegelikku haiguslugu tundmata ning arsti otsuse põhjendustega tutvumata. Küll aga olete vaba otsustama, kas te järgite ettenähtud ravi või ei. Samas, võtate te ühtlasi sel juhul ka vastutuse oma otsuste ja tervis eest. Isegi kui te keeldute ravist, ei ole arstil õigus haiguslehe pikendamisest keelduda, kui haigusseisund ja praegune epidemioloogiline situatsioon nõuavad seda, et te oleksite kodusel ravil ja isolatsioonis.

Testimisest veel

Kas kuskil saab oma kulu ja kirjadega testi teha?

Minu teada praegu seda võimalust ei ole.

Kui isikukaitsevahendeid ei jagu, kas ei saaks potentsiaalsele haigele tuua test koju kätte. Näiteks panna postkasti ja siis sealt see hiljem ära võtta?

Ka siis on vajalik võtta tarvitusele isikukaitseabinõud, sest igasugune võimalik kontakt teiste inimestega, mida tuleb ette ka sellist postiteenust pakkudes, on riskiks. Lisaks on kokkupuude testiga juba ise riskisituatsioon, mille tõttu kaitsevahendeid peab kasutama. Vajaminev inimtööjõu hulk on aga säärase postiteenuse kasutamisel palju suurem, kui seni see on. Siin on lisaks veel palju tegureid, miks seda kasutada ei ole mõistlik. Kogu logistika väljatöötamine on keerukas. Seetõttu on palju lihtsam see, et haiged tulevad kohale sinna, kus testi võtmine korraldatud. Sellel kohal on tagatud ka kõige paremini kohustuslik kaitse võimaliku nakatumise eest.

Tänaste (24.03 - toim) uudiste kohaselt tehti viimase ööpäevaga Eestis 317 uut testi. Väidetud on, et testmisvõimekus on kuni 1000 testi ööpäevas. Miks ei kasutata laustestimist ja pidevat monitooringut tehes ära riigi kogu vastavat võimekust?

Meil on põhjust arvata, et haigestunute osakaal tõuseb oluliselt lähimate nädalate jooksul. Seetõttu on otstarbekas jaotada nii testide ressurssi kui ka testide võtmiseks vajaminevat kaitsevahendite varu ja inimtööjõudu pikema aja peale.

Riigid, kes on kasutanud laustestimist, on täna paljud olukorras, kus teste enam ei jagu ja ei saa testida isegi neid, kes seda hädasti vajavad. Selliseks näiteks on ka meie lähiriik Leedu.

Praegu sõltub testide tegemise hulk ka sellest, kui paljud inimesed kaebustega pöörduvad. Oleme täheldanud, et möödunud nädalal oli kaebustega pöördujate hulk isegi mõnevõrra suurem kui sel nädalal. Võimalik, et kehtestatud kaitse abinõud (soovitused eneseisolatsiooniks näiteks) ka haiguse levikule juba mõnevõrra mõjusid.

Kas sama test tuvastab kõik viiruse mutatsioonid (Aasia, Euroopa, USA jne)?

Sellele küsimusele vastamiseks konsulteerisin meie selle valdkonna spetsialistidega. Ja vastus on, et jah, koronaviiruse määramise test, ehk qPCR test, on disainitud nii, et erinevate tüvede mutatsioonid ei segaks. Mutatsioone tekib küll juurde, ja laborites üle maailma pidevalt sekveneeritakse viiruse genoomi, et jälgida tema evolutsiooni ajas. Seda teadmist jagatakse riikide vahel, samal ajal on ka Eestis plaanis mõned proovid sekveneerida, et teada saada, mis tüved siin ringlevad.

Kaua on inimene nakkusohtlik?

Kui kaua peale nakatumist ja paranemist test tuvastab koronaviiruse?

Seni tehtud tööd näitavad, et test võimaldab tuvastada viiruse kohe kui sümptomid ilmnevad ja kuni 8-9 päeva jooksul pärast nakatumist. On ka töid, mis näitavad, et test oli positiivne paar nädalat pärast esimest positiivset testi. Me ei tea täpselt, kas positiivne test alati tähendab ka seda, et viirus on elus ja on võimeline teisi nakatama, seetõttu lähtume sellest, et turvalisem on olla kodus ja hoiduda kontaktidest 14 päeva. Sellised rangemad reeglid aitavad ennetada haigusjuhtude levimist, mis on praegu hästi oluline.

Mul on juba nädal aega kuiv köha ning vahel tõuseb ka kerge palavik (veidi üle 37 kraadi). Minu töökohta pole (veel) suletud ning inimesed käivad ikka tööl. Kuna ma ei ole riskigrupis, siis mind ei testita. Tahakski teada, millal ma saaks lõpuks tööle naasta?

Mõned uuringud on näidanud, et kuigi keskmiselt on viirus nakatamisvõimeline 8-9 päeva pärast sümptomite tekkimist, siis üksikutel juhtudel võib see olla ka kauem, eriti kui sümptomid püsivad. Seetõttu olemegi rangeks reegliks võtnud, et isolatsioonis tuleks olla 14 päeva. Juhul, kui palavik ja köha püsivad veel ka 14-l päeval, siis tuleb olla kodus seni, kuni need mööduvad ja kindluse mõttes veel 2 päeva.

Hea sõber andis positiivse koroonaviiruse proovi ning on nüüd tublilt 2 nädalat kodus püsinud. Kui tegelikkuses on veel teadmata, kui kaua nakatunud viirust edasi jagavad, siis kuidas saab nakatunuid ilma negatiivsete kordustestideta tagasi nn tavaellu lubada?

Praegused testid otsivad analüüsidest viirusspetsiifilise RNA olemasolu. Siiski ei võimalda need testid kindlalt öelda, kui kaua elusat viirust on koguses, mil ta on võimeline nakatama teist inimest. Mõned teistlaadi uurimused on näidanud, et viirust on võimalik välja külvata kuni 8 päeva pärast nakatumist ja et viiruse kogus on kõrgeim esimestel päevadel pärast nakatumist (kuni 4-5 päevani). Kuna uuringute tulemused on vastuolulised, siis ongi kindlam püsida igaks juhuks isolatsioonis või vältida otsekontakte teiste inimestega kuni 14 päeva, isegi kui kõik sümptomid on kadunud 2 päevaga.

Tahaksin teada, kuidas on "tervenenute" arv nii väike, kuidas on võimalik, et ca 350-st inimesest on ainult neli terveks saanud, kas kõik ülejäänud on siis ikka veel haiged? Ka teiste riikide tabelites on terveks saanute numbrid väga väiksed. Mitu nädalat (või kuud) siis see haigus kestab, haigestumisest täieliku terveks saamiseni?

Maailma Tervsise Organisatsioon andis hiljuti teada, et enam kui 100 000 patsienti maailmas on koronaviirusest terveks saanud. Segadust tekitab ilmselt see, et tervenemisi ei registreerita nii täpselt kui haigestumisi ja seega ei ole meil väga selgeid statistilisi andmeid. Enamasti antakse teada tervenemistest nende haigete puhul, kes on sattunud haiglasse, nende patsientide haigus ongi aga raskem ja kulgeb pikemalt, seepärast võib ka jääda mulje, et vaid väike hulk inimesi on tervenenud.

Teiseks, nii nagu saame COVID-19 olemasolu kindlalt väita vaid positiivse testi järgselt, siis ka antud teated tervenemise kohta baseeruvad negatiivsel testi tulemusel. Siiski on võimalik inimest terveks tunnistada ka kliiniliselt, pärast sümptomite kadumist ja teades, et enamasti on 14 päeva piisav, et nakkusohtlikkus teiste suhtes kaoks. Kui aga seisund on raske, on tekkinud tüsistused nagu kopsupõletik, siis võib inimene olla haige ka oluliselt kauem.

Kes on koroona läbi põdenud, kas nemad enam uuesti ei haigestu lähiajal?

Aeg annab täpsemad teadmised ka selles osas. Suure tõenäosusega ei haigestu, tekib immuunsus, kuigi andmed selles osas ei ole veel piisavad, et pidavaid järeldusi teha.