"Kui kõneletakse asendamatutest inimestest, siis Marju Lepajõe kaotus on selle ütluse kinnituseks. Seda lünka kellelgi täita on ülimalt raske ning selleks kulub tõenäoliselt mitu aastakümmet," sõnas peapiiskop.

"Lisaks suurele teadmistepagasile, millest tal oli alati midagi ammutada, lummas Marju Lepajõe kõiki oma õpilasi, kolleege, kuulajaid suurpärase ja terase sõnaseadmisoskusega. Sellest kõlas vastu iidsete klassikaliste mõttekäikude ajatu värskus," ütles Viilma.

Ta lisas, et Lepajõe vahendusel said varakeskaegsed kirikuisad ja antiikfilosoofid kaasaegseteks mõjuisikuteks ja arvamusliidriteks. "Tema ise oli võrdsena nende seas. Elegantse nõtkusega suutis ta läbi ajalooprisma anda tabavaid ja teraseid hinnanguid kõigele sellele, mis meie ümber toimub ka täna. Ta oli humanitaarteaduste eestkõnelejate esirinnas ja valutas sündant selle pärast, et reaalia kipub tänapäevases materialistlikus ja sekularistlikus ühsikonnas paratamatult võimutsema humanitaaria üle."