Peapiiskop: küüditamise valu ja traagikat ei mahuta ükski inimsüda
Juuniküüditamisele pühendatud ettekandepäeval Tartus meenutas peapiiskop, et enamik Eestimaalt küüditatud olid kiriku liikmed: „Sama saatus tabas nii karja kui karjaseid. Paljud vaimulikud saadeti Siberisse, tapeti või põgenesid välismaale, nii et luterliku kiriku vaimulikkond vähenes selle tagajärjel 85 protsenti ja õigeusu vaimulikkond 51 protsenti. Kogu meie ühiskonna hoone varises kokku ning kirik kannatas koos oma rahvaga.”
„Olen vaimulikuna võinud kuulata kümnete, võib-olla isegi sadade inimeste mälestusi nende Siberi teelt,” sõnas peapiiskop. „Kogu seda valu ja traagikat — purustatud kodusid, lõhutud perekondi ja inimsaatusi — ei mahutaks ükski inimsüda. Üksnes jumala juures on sellele ruumi. Laulik Taaveti sõnadega: „Üksnes jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste (Ps 62:2). Ja ime küll, sealt leidsid paljud ka lohutust ja lootust, julgust ja elujõudu, et toime tulla, et säilitada inimväärikust.”
Peapiiskop tõdes, et just inimväärikuse murdmiseks, inimese muutmiseks tahtetuks tööriistaks, kuritegude moraalituks kaasosaliseks, pingutas kogu kommunistlik režiim. „Ideoloogia, mis humanismi kuulutades oli asetanud inimese jumala kohale, oli tõuganud ta seda sügavamale porri — õigusetusse ja alandusse, ahnuse ja ülekohtu meelevalda. Tegu oli tõelise vaimuvõitlusega ja vaid väga tugev vaim suutis vastu panna.”
„Kohates ja kuulates Siberis käinuid, olen sageli tundnud imetlust ja austust, mõistes nende inimeste kindlameelsust, kodumaa- ja ligemisearmastust, mis ilmnes ka tollastes ebainimlikes tingimustes. Nemad jäid inimesteks, samas kui nende vangistajad seda nime ei väärinud.”
„Julgen arvata, et kaasa aitas siin ka lapsepõlves omandatud kristlik eluhoiak, südames kaasa võetud Jumala käsud ja „Meie Isa” palvesõnad. Rahva usujõust tunnistab seegi, et Siberist pääsenute lapsedki toodi ristimisele, noored tulid leeri ning kirik kasvas, olgugi, et kestis veel vaenulik võõrvõim. Selleski väljendus vaimu võit kaose ja kurjuse üle,” leidis peapiiskop Andres Põder. Ta tõi näiteks mitmete vaimulike, Harri Haameri, Elmar Salumaa ja August Aumäe siberimälestused, kus kõneldakse, kui olulised olid küüditatutele salaja peetud jumalateenistused ja kaasas kantud piiblitekstid.
Peapiiskop leidis, et kuigi nõukogude ajal küüditamisest avalikult ei räägitud, oli see teadmine oluliseks astlaks ja tõukejõuks ka tollal. Siberi-kogemustel ja –mälestustel „on suur tähtsus ja ülesanne ka tänases vabas Eestis. Nad aitavad meenutada inimeseks oleku ohte ja aluseid, toovad kainenemist, aga ka julgust raskustega toime tulla, uskuda muutuste võimalusse ja ka ise selleks panustada.”
