Head kaasmaalased ja Euroopa sõbrad,

Esimesel mail 2004. aastal võeti Eesti vastu Euroopa Liitu – see oli täpselt 4025 päeva tagasi.
See, et me ei taha riigina edasi minna isoleeritult ja üksi, oli meile selge algusest peale. Tahtsime tagasi võita oma loomuliku kuulumise Euroopa kultuuriruumi, millest meid 70 aastat tagasi kirvemeetodil pooleks sajandiks ära lõigati. See oli meie õigus ja Euroopa Liit oli meie võimalus. Tagasipöördumine oma pärisosa juurde, Euroopasse.

Ka sel hetkel kõlas hääli, mis küsisid, et milleks meile üks järjekordne liit, kellegi teise diktaat? Nüüdseks on kadunud nii mõnedki hirmud ja eelarvamused. Oleme avastanud ühtteist nii enda kui teiste kohta ning leidnud, et mitte ainult meie ei vaja Euroopat, vaid ka meil on midagi väärtuslikku teistele anda. Värske pilk, kohanemisvõime, efektiivsus ja soov teha paremini. Me oleme väikesed, kuid see on sundinud meid olema nutikad. Silmapaistvalt nutikad. Olgu see e-riik, meie silmapaistvalt targad lapsed või siis innovatiivseid tooteid ja teenuseid eksportivad ettevõtted - me oleme suutnud kasvada teenäitajaks ka teiste jaoks.

Viimased küsitlustulemused eelmise aasta lõpust kinnitavad, et meile meeldib see, kuhu oleme jõudnud – Euroopa Liitu kuulumist vajalikuks pidavate inimeste hulk on tagasi 2007. aasta rekordtasemel. 84 protsenti Eesti elanikest tahavad olla Euroopa Liidu kodanikud, nad usuvad, et Euroopa Liitu kuulumine aitab muuta Eesti elu paremaks, kui üksi kontinendi serval oma asja ajamine seda teha võiks. See on kuues tulemus Euroopa Liidus. Euro-alasse kuulumisega oleme rahul aga kõigist kõige rohkem (toetusprotsent 83).

4025 päeva tagasi tegime teadliku valiku - astuda 28 erineva riigi ja neis elavate rahvastega jagatud majandus-, väärtus- ja kultuuriruumi. Nii nagu meie rahva elutahe ja iseolemine on ajaloos korduvalt proovile pandud, said suured Euroopat räsinud sõjad ühel hetkel tõukeks Euroopa Liidu loomisele. Seetõttu oskame ka hinnata seda unikaalset kombinatsiooni iseolemise õigusest, koos ühiselt otsustamisest ja inimlikust solidaarsusest, millele Euroopa Liit on rajatud. Viimase aasta jooksul oleme saanud tunda teiste riikide toetavat üksmeelt ühes meie jaoks väga olulises küsimuses – Venemaale kehtestatud sanktsioonid on olnud selge märk teiste riikide ja rahvaste valmisolekust seista koos meiega jagatud väärtuste, ühiste põhimõtete eest ka siis, kui sellel on selged majanduslikud tagajärjed. Meie üksmeel on pidanud proovile vastu ja seda rohkem, kui ehk osati loota.

Need sanktsioonid ei ole kunagi olnud eesmärk omaette. Need on Euroopa Liidu sõnum, et iseseisvate riikide enesemääratlemisse sekkumist ei saa tolereerida.

Ajaratas on pöördunud ning tihti oleme nüüd ise olukorras, kus meie abivalmidus ja koostöötahe proovile pannakse. Kas ja kui palju jätkub meis mõistmist ning südikust aidata abivajajaid Euroopa Liidu sees ja väljas? See defineeribki lõpuks ära selle, palju on meis endis tõeliselt euroopalikku väärtusbaasi. Kui me tahame, et meid ja meie muresid mõistetakse, peame ka ise arusaamist teiste suhtes üles näitama.

Oleme jõudnud nende tuhandete päevadega ühtaegu nii koju kui ka kaugele. Oleme jõudnud tagasi oma pärisosa juurde - Euroopasse, kuid see Euroopa on ise jõudnud oma arengus kohta, kus ka meie kogemused, efektiivsus ja nutikus kuluvad väga marjaks ära. Nii nagu heas kooselus, saab ka meie suhe Euroopaga karastuda tõeliselt vaid läbi proovilepanekute - olgu nendeks kas laiemad majanduspoliitilised küsimused või heaperemeheliku Euroopa Liidu eesistuja roll, mis meil Eesti sajandal sünnipäeval ees seisab. Vaid nii muutub Eesti Euroopa nägu ja vastupidi, Euroopa muutub Eesti nägu.

Head sõbrad, ma soovin meile tarkust, väärikust, meelekindlust ja eeskätt euroopalikkust kõikide meie ees seisvate väljakutsetega toime tulemisel.

Elagu Euroopa!

Elagu Eesti!