Peaminister andis riigikogule üle haldusreformi eelnõu. Millised on selle plussid ja miinused?

Peaminister Taavi Rõivas andis täna kell 15 riigikogule üle eelmisel nädalal valitsuses heakskiidu saanud haldusreformi eelnõu, millele Reformierakonna ja IRLi esindajad saatsid hulga kommentaare. Kriitilise seisukoha läkitas sel teemal Vabaerakonna esimees.

Rõivase (RE) sõnul on haldusreformi põhieesmärk tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused, et väiksemad omavalitsused saaks juurde võimekust oma kohustuste täitmisel ja kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veel paremini korraldatud.

„Tunnustan omavalitsusi, kus on juba võetud initsiatiiv ühinemiseks. Targad on need omavalitsusjuhid, kes reformi ise eest veavad,“ lausus Rõivas, kelle sõnul on haldusreformiga seoses ootused kõrgel.

„Iga suure asja puhul on kiusatus takerduda tuhandetesse detailidesse ja seada ohtu suure eesmärgini jõudmine. Soovin teile tarkust näha suurt pilti ja riigimehelikkust vältida päevapoliitilist vaidlemist,“ ütles Rõivas eelnõu riigikogule üle andes.

„Kuigi valitsus on käesolevaks aastaks kavandanud mitmeid olulisi reforme ja otsuseid, on haldusreformi elluviimises kokkuleppele jõudmine teistest olulisem ja väga põhimõtteline edasiminek võrreldes ligi kaks aastakümmet kestnud vaidlustega reformi vajalikkuse või eesmärkide üle,“ ütles peaminister.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) ütles haldusreformi eelnõu riigikokku jõudmist kommenteerides, et esimene põhjus, miks haldusreformi vaja on, on Eesti piirkondade ebavõrdne konkurentsivõime võrreldes pealinna regiooniga.

„Kui see konkurentsivõime on madal, siis on vähem tasuvaid töökohti. Kui on vähem tasuvaid töökohti, lähevad inimesed ära Tallinna või välismaale. Kui inimesed on läinud, pole omavalitsustel raha üleval pidada avalikke teenuseid. Nii on mitmes piirkonnas rahvastik meil selle nõiaringi tulemusel vähenenud viiendiku võrra,“ sõnas Reinsalu.

Reinsalu kommenteeris, et ekspertide hinnangul on 11 000 elanikuga omavalitsustel püsiv arengusuutlikkus läbi ressursi, mida neil on võimalik vaba vahendina erinevatesse algatustesse paigutada.

„Valitsuses määratigi reformi eesmärgiks vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsuste teke. Seda toetatakse ka täiendava 500 000-eurose ühinemistoetusega. Haldusreformi piirkondlikud koordinaatorid teevad oma soovitused esmajärjekorras just sellest ambitsioonist lähtudes. Samuti otsustati, et kui on moodustamisel maakonda hõlmav omavalitsus, siis seda motiveerib valitsus kokkuleppel läbirääkimistega eraldi suuremahulise riigi-investeeringuga,“ sõnas Reinsalu.

Justiitsminister tõi esile ka mitu teemat, mis veel vajavad otsustamist, et konkurentsivõime tuntavalt kasvaks: riigiasutuste Tallinnast väljaviimine, omavalitsuste uus rahastamismudel ja Tallinna regiooni korraldamine Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime huvides.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet (RE) ütles, et haldusreform tuleb riigikogus seaduseelnõuna vastu võtta veel enne jaanipäeva, et kohalikud valimised toimuksid järgmisel aastal juba uutes võimekamates omavalitsustes. Laanet märkis, et reformi tulemusel vähenevad valitsemiskulud ja vabaneva raha saab suunata kultuuri, spordi, hariduse ja teiste valdkondade arengusse.

„Edukas haldusreform toob eakatele parema transpordikorralduse ning rohkem sotsiaaltöötajaid ja -teenuseid. Lastega perede jaoks tähendab reform jätkuvalt kaasaegseid õppeasutusi ja rohkem huviringe, suureneb lastaedade ja kodukoolide valik. Tööinimestele on tähtsad korras teed ning turvalisem liiklemine, ettevõtjale vähem bürokraatiat suhtluses omavalitsusega ning uued teenused,“ ütles Laanet.

„Haldusreform iseenesest ei sulge ega ava ühtegi kooli, lasteaeda ega raamatukogu. Suurt rolli omab kogukondade endi aktiivsus oma huvide kaitsmisel suuremas omavalitsuses. Positiivne mõju avaldub mastaabiefektis, ametnike spetsialiseerumises, vabade vahendite kasvus eelarves, efektiivsemas valitsemises ja kaasatuses,“ selgitas Laanet.

Avaldusega esines ka endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler (IRL), kelle sõnul ei tohi reform lähtuda vaid praegustest oludest, vaid peab ennekõike arvestama Eesti rahvastiku tuleviku prognoosidega ja soodustama suuremate ja tugevamate omavalitsuste teket. Kiisleri sõnul tuleb silmas pidada 25 aasta perspektiivi. „Me peame ausalt vaatama erinevate piirkondade rahvastikuprognoose ja andma endale aru reaalsetest arengutest elanike arvu kahanemisel, inimeste ümberpaiknemisel ja elanikkonna vananemisel,“ ütles Kiisler.

Vabaerakonna esimees Andres Herkel tõi seoses haldusreformiga välja kaks murekohta. „Esimene on see, et ühinemisest võidavad kõige enam laiade kombitsatega suurerakonnad ning sisuliste omavalitsuste asemel saame veel enam parteistatud võimujaotuse üle Eesti,“ leiab Herkel.

„Teine mure on seotud kohaliku elu ja kohaliku demokraatiaga. Lühidalt on see küsimus sellest, milliseks kujuneb kogukondade areng, kui võimukeskus neist kaugemale kolib. Ideaalis võiks see tähendada omaalgatuse hoogustumist ning kogukonna huvide selgemat esindamist. Paraku töötab valitsuses heaks kiidetus reformikava sellise ideaali vastu. Lihtne küsimus, mis saab inimestest, jääb vastuseta.“

Herkeli sõnul on haldusterritoriaalse reformi üks paljudest nõrkadest kohtadest see, kuidas moodustavad ja hakkavad tööle osavallad ja linnaosad, mille senine toimimine on kehv. „Demokraatia ja kodanikuaktiivsuse vaateveerult on siin tegemist ebaõnnestumisega. Linnaosad on Eestis ainsana Tallinnas, nad ei ole kuigi iseseisvad ja eriti alla on käinud rahvaesinduse rolli täitma pidavad halduskogud. Nende pädevusi on järk-järgult kärbitud. Peale mõne üksiku pole osavaldasid meil seni moodustatudki,“ näitlikustas Herkel.

„Kuna tsentraliseerimisele püüdlevad IRL ja Reformierakond esmatasandist midagi kuulda ei tahtnud, siis said sotsiaaldemokraadid osavalla mõiste seaduseelnõusse kui lohutusauhinna. Kahjuks on see auhind seest tühi mull,“ kinnitas Herkel.

Herkeli sõnul tahaks Vabaerakond esmatasandil näha tegusat rahvaesindust, kuid valitsuse eelnõu loogika on nii osavaldade kui linnaosade puhul täitevvõimukeskne. Seda Herkeli sõnul isegi niisugusel määral, et osavalla- või linnaosakogu moodustamine jäetakse ebamääraselt ujuvaks ja loominguliseks tegevuseks.